Apollonia-Zvernec-Vlore

Leiame hotelli fuajeest ainsa päikesekilluga laua. Ülejaanud on varjus.
Tädi toob meile inglisekeelse vahelehega menüü, kust tellime hommikusöögiks "tutti" - kõik. Noh, selline tavaline omlett-sai-juust-moos-kohv-hommikusöök.
Sihiks on esialgu Fieri, mille lähedal Apollonia varemed, algusega ca 6 sajand e.Kr. Fierile ei saa esimese hooga hästi pihta, sest mõnda silti tuleb vaadata tahavaatepeeglist. See tahab natuke harjumist. Jõuad sa siis igas suunast tulijatele silte panna. Ühes külas on üle tee veetud köied. Tehkem lamav politseinik koduste vahenditega.
Fieris on ummik. Apollonia leidub siiski üllatavalt lihtsalt. Raha ei taha seal keegi, kuigi me ennast algul mingile mehele sappa võtame, kes aga mõne aja pärast koolilaste giidiks osutub. Ska problem. On klooster 16. sajandist, alles mõningad maalingud, kirik, kus saab panna küünla, ja Tartu ülikooli moodi sambad keset välja. Pluss vaade pastoraalsele maastikule. Ilm on looduses istumiseks sobiv ja ilmaennustust on vahepeal muudetud tunduvalt päikesepaistelisemaks. Oleme populaarsed koolilaste seas, kellest mitmed meiega koos pilti käivad tegemas ja uurivad, kust pärit. Eesti pealinnaks pakutakse muuhulgas Tbilisit. No peaaegu.
Vaatamisväärsus vaadatud, tellime hunniku salatit ja kartulit.
Tagasi sõites on Fieri kuidagi poole lühem. Tänava läbilaskevõime on oluliselt paranenud, ristmik on endiselt täiesti reguleerimata. Üldiselt võib öelda, et sellekevadised Tallinna tänavad on olnud Albaania teedel sõitmise harjutamiseks piisavalt augulised.
Järgmiseks proovikiviks on Vlores pihtasaamine teeotsale, mis viib Zvernecisse. Seal on klooster saarel, milleni viib puust sild. Kõlab maaliliselt. Teeotsa leidmine nõuab mõningast nuputamist ja algab hiiglaslike lompidega. Kaardil neid pole. Tee viib läbi jämedate puudega prügise metsa, aga asfalt on valdavalt aukudeta. Silla juures tee lõpeb. Sild on pisut lontis, aga kannab. Tuul on kõva. Kloostris-kirikus pole kedagi. On ikoonid ja mõned küünlad. Panen ühe juurde. Maja tagant läheb tee metsa, teeme saarele tiiru peale. Teises otsas on pisike kabel, milles samuti ikoonid, aga muidu räämas. Ei saa just öelda, et tegu on jumalast hüljatud kohaga, aga... Prügi on mehiselt, millest võib järeldada, et kohalikud siin ka ikka käivad. Varesed või mingid muud linnud teevad imelikke hääli. Nagu oleks mingi loom aia vahel.
Tagasi Vlores, ei suuda me kuidagi märgata staadionit, mille vastas peaks olema Martini-nimeline hotell. Õnneks on muid hotelle. Hotellipoiss on pisut tumba, aga oskab küsida, kas maksame lekkides või eurodes. Linad on volditud liblikateks.
Jalutame väljakuni, millel 1912 kuulutati välja Albaania iseseisvus ja tõmmati esimest korda masti punane musta kotkaga lipp. Naise auks, kes lipu tikkis, on ka kuju pargis. Eemal mäe otsas on sõdurite surnuaed, mis langevas päikeses kena välja näeb. Üks mees pragab poistega, kes seal jalgpalli mängivad. Jalgpalli mängivad nad üldiselt igal pool.
Otsime süüa. Igal pool on riidepoed ja kohvijoomakohad. Aga nad siin ilmselt ei söö. Lõpuks leiame mingi kiirsöögikoha. Mööda tänavat edasi-tagasi sõidab valimisdisko.
Eelmine
sisemaale
Järgmine
Aquarium ja Butrint

Lisa kommentaar

Email again: