sissejuhatus

Albaania on üks neist vähestest riikidest, mis on pindalalt Eestist väiksemad - 28 tuhat midagi kilomeetrit ruudus.
Inimesi on muidugi kuus koma miljonit, aga sigimises paneb enamus rahvaid Eestile pika puuga.
Vist ainus riik, mis on mingi aja olnud täiesti ametlikult ateistlik. Jõudis lisaks lääneriikidele ka kõigi kommunistlike riikidega tülli minna ja ehitas ennast pisikesi purunematuid betoonpunkreid täis.
Autoga õppisid nad siin sõitma umbes viisteist aastat tagasi ja autosid nad peamiselt varastavad. Konverentsi osalustasu tuleb maksta sularahas (kus on rahapesu andmebüroo?). Ehk nagu Ülle-Riin tabavalt märkis "see ei ole vist väga arenenud riik, kuhu me läheme".

Misha Glenny telliskivipaksune Balkanimaade ajalugu 1804-1999 kirjeldab põhjalikult piirkonna riikide kirjut kujunemislugu, milles kõigi tänapäevaste jamade alguspunktiks on Balkanimaade esimene Jalta ehk 1878 Berliini kongress, kus Bismarcki juhtimisel üle kohalike peade mõjusfääre ja Ottomani impeeriumi juppideks jagati. Olukord maastikul oli kirju: rahvastest erinevad slaavlased, albaanlased, türklased, kreeklased ja juudid, religioonidest moslemid, õigeusklikud ja katoliiklased, lisaks jaotus natsionalistideks, rojalistideks, kommunistideks ja bandiitideks ning erinevused selle läbi, kes millise suurriigi kintsu oli pidanud otstarbekaks kaapida. Viimastest olid valikus Habsburgid, osmanid, venelased, hiljem ka sakslased, inglased ja itaallased. Eelnevat omavahel läbi korrutades saab üsna suure hulga komplekte (Saloniki juudid näiteks olid moslemid ja pigem impeeriumimeelsed), kes loomulikult paiknesid omavahel lootusetult läbisegi. Kõik kaklesid kõigiga - Hobbes'i kõikide sõda kõikide vastu taaselustatuna. Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi ...
Edasi läks ainult hullemaks ja nüüd on vist hakanud vaikselt jälle paremaks minema.
Albaanlased olid ainsad, kellele Ottomani impeeriumi muidu üsna liberaalses keele- ja kultuuripoliitikas ei lubatud omakeelset haridust. Keel on neil sindritel tõesti erinev kõigist muudest senituntud keeltest, mis toimis rahvustunde tekitajana täpselt nagu türklased kartnud olidki.

Tulikast saadetakse esimest korda mõtlev taksojuht - peatub ukse ees, mitte Herne tänaval, sest kuidas saaksin ma väljuda majaseinast, milles pole uksi.
Lennujaamas on varasest tunnist hoolimata rahvast murdu. Fotokas tuleb läbivalgustamiseks kotist välja võtta. See on midagi uut.

Müncheni lennujaamas sajab lund bussi.
Meile läheneb noormees, kes selgelt soovib meiega kontakteeruda. Hoian igaks juhuks kaugemale, kuniks ta Ülle-Riinule kaela langeb ja Gruusia N-ks osutub. David teab soovitada, kummas kahest kohvikust on parem aega parajaks teha.
Lennuk ei lähe aga mitte. Sellel on hoopis midagi viga, mistõttu oodatakse asenduslennukit. Huvitav, mida teeb minu seljakott koos telgi ja magamiskotiga? Stardime tubli tunnise hilisemisega. 
Lend on üle ootuste hüplik, kuniks lennuk lõpuks tiibade laperdades Tirana pilvisele lennuväljale maandub. Seljakott on kohal.
Automaat sülitab lekke. Ümberringi on mäed. Ime, et nad suutsid leida selle sileda maalapi, millele lennuväli rajada. Sooja 18 kraadi. Pilves.
Lennujaamas meil kedagi vastas ei ole, seega võtame takso. Juht leiab Davidiga kiirelt ühise keele - jalgpall. Ringristmikel toimub mingi anarhia ja ridasid on niipalju kui parasjagu vaja. Tee kõrval on lehm.
Hotellis ei teata meist midagi. Üldse on UINL reserveerinud toad tervel 6-le N-le. Kõva konverents küll. Paraku on viga meiepoolne. Tubade letihinnad on üle kahe korra kõrgemad kui konverentsipakkumises. Samas ei saa ka David lubatud hinnaga tuba. Mingi täielik bardakk. Saame kojalt loa võtta toad mis hinnaga iganes ja mõni aeg hiljem sõnumi, et keegi korraldajatest lubas asja korda ajada. Mida see siis ka ei tähendaks.
Jagame toa: Ülle-Riin saab teleka ja mina kaks tugitooli. Pärast mõningast otsimist leidub vannitoas ka seep.
Liidame ennast Davidiga ja maandume itaalia restoranis, et arutada koostööd Gruusia N-dega. Arutelu toimub esimese, teise ja eiteamitmenda õlle saatel. Seinal roniv tarakan kaob kuhugi ja vihm muutub järjest tugevamaks. Viimaks hargneme - Ülle-Riin Davidiga hotelli, mina internetti otsima.
Soetan vihmavarju. Oskan albaania keeles hinda küsida ja saan vastuseks 3000 lekki. Annan kolm tuhandest ja saan peavangutuse saatel neist kaks tagasi. Mida iganes. Albaanias oli mõned aastad tagasi rahareform, mille käigus rahanumbritel üks null lõpust vähemaks võeti. Mõned kohalikud räägivad ikka veel "vanades hindades".
Päikeseprillimüüjatel eriti hästi ei lähe.
Seiklen vihmas keskväljakule ja seal ümberringi sinna-tänna. Kusagil plahvatab midagi. Skanderbegi väljaku mošee hakkab laulma. Ilus. Viimaks leidub ka internet.
David lubas homseks paremat ilma.
Hommikusöök ei ole toa hinna sees ja telekavaatamine on lisatasu eest. Loodetavasti ei esitata vanniskäimise puhul veearvet.
Eelmine
Albaania?
Järgmine
linnaekskursioon

Lisa kommentaar

Email again: