uitamine

Joon hotelli all kohvi ja pälvin albaaniakeelse tellimuse eest ettekandja lugupidamise. Talle meeldib ka see, et loen kohvi kõrvale Kadaret.
Suundun vanalinna, nagu korralikule turistile kombeks. Seal peavad olema 1492. aastal ehitatud mošee ja vana kirik. Mošee on ilma minaretita, see pidavat olema Albaania mošeede eripära, türklaste ehitatud mošeed on minarettidega, mis näevad välja nagu pliiatsid.
Kiriku uks on lahti. Pistan pea sisse. Sees on kolm vanemaealist prouat, kes mind edasi astuma viipavad. Korraldavad albaaniakeelse ülekuulamise, kes ma olen ja mida seal teen. Siis tutvustavad mind preestrile. Preester uurib, kas Eesti on katoliiklik, õigeusklik või mis riik. Edasi saavad prouad kuulda lühiloengut sellest, et protestantism tähendab kiriku vastu protestimist ja usk on selle lähenemise kohaselt inimese oma peas. Igatahes on võõrusulise viibimine kirikus heaks kiidetud ja preester paneb mängima kirikulaulu. Tuleb veel üks proua ja toob mingi kakukese, mida kõigile pakutakse. Ahhaa, vähemalt üks koht Albaanias, kus ka hommikusööki saab. Eelnevalt on kaks prouat mulle kumbki ühe punaseksvärvitud muna kinkinud.
Preester veab keset tuba suure ämbri. Üritan lahkuda, aga prouad ei lase ning teevad selgeks, et ämbri ümber hakkab mingi riitus. Koguneb veel rahvast, ka palju nooremat sorti, teksades ja kõrgete kontsadega. Tundub, et valmistutakse ristimiseks. Ristitavaks ei osutu prouade pettumuseks aga mitte beebi, vaid kusagil kahekümne tuuris neiu. Kõigile jagatakse küünlad. Vaheldumisi jutlus ja laul. Siis läheb neiu Jola kõrvalruumi ja ilmub mõne aja pärast lühikeses valges öösärgis. Sellega peab ta ämbrisse ronima, kuhu on eelnevalt kuuma ja külma vett valatud. Talle kallatakse laulu saatel pisut vett pähe ja siis läheb ta meiki kohendama ja uuesti riideid vahetama. Kogu üritus toimub väga sundimatult, preester vestleb rahvaga vabalt ning aeg-ajalt naerdakse. Naljad jäävad mulle paraku arusaamatuks. Siis käivad ilmselt lähimad sugulased ja ristivanemad koos viirukinõuga vehkiva preestriga mõned tiirud ümber laua ja rivistutakse grupipildiks. Kõigile jagatakse veel mingi magus maius ja lehviga pakike, kus sees tunduvad olema kivid. Raputan prouad maha ja suubun keskväljakule kohvikusse raamatut lugema.
Raamat saab läbi, käin hotellis seda teise vastu vahetamas. Autorendifirmast pole helistatud, samuti pole Seth endast märku andnud. Kuhugi kaugemale ei saa aga sõita, äkki emb-kumb ilmub välja.
Üritan ennast just ära eksitada, kui helistab Seth. Kohtume kindluse ees tema ja ta sõbra Kylega ning annan ülevaate oma mägimatkast. Seth lubab mägilasi veel turismi teemadel harida.
Veeretan raamatu saatel aega kuni õhtusöögini, mida lähen sööma kindluserestorani. Kui tuledesse mäitud palmid välja arvata, on päris atmosfääriline koht. Valin Elbasani spetsialiteetide lehelt küpsetatud lamba. Koos lambaga ilmuvad ka kolm kassi, kes näuvad nõudlikult. Kas kassid söövad lambaid? Liha on keeruline kondist eraldada, osad kartulid kipuvad taldrikult lahkuma, mistõttu tunnen ennast väikese põrsana. Põrsad igatahes söövad lambaid.
Eros Ramazotti on Albaanias väga populaarne.
Eelmine
tsivilisatsioonis
Järgmine
tagasi

Lisa kommentaar

Email again: