aklimatt, 2. osa

Öösel tabab küla elektriuputus. Kõik tarvikud saavad laetud ja elektrit jääb veel ülegi. Milline priiskamine.
Tuled põlevad koridoris ja õues, lisaks annab valgust kuu. Hommikusöögi taustaks pakutakse Punjabi TV-d.
Poiss näitab suuna Gete külla, turnime läbi kanjoni, jõuame teeni. Istun Katrit järgi oodates teeveeres, mesilased tiirutavad ümber minu, tuult peaaegu pole, mäed ümberringi on täitsa kuss, taevas üksikud valged pilved. Mõne aja pärast ilmneb küla hiiglama palju maad allpool. Jõe kohal kaljurünkal on laotud kive riita ja püstitatud palvelippusid, on hea ülevaade jõest ja majakobaratest. Tuul rähkleb palvelippudes. Pärast istumispausi läheme koju tagasi.
Tagasi on lihtsam ja otsem tee, kuid Katri jätkab kangekaelselt mööda autoteed. Mis siin ikka täiskasvanud inimesega kakelda, kui ta tahab harjutamise mõttes läbida pikema maa. Longin mööda veejuhet alla ja lähen Norlingi juurde suppi sööma. Saabuvad hobused, uurin, ega nad ometi homme Tso Moririni minema ei hakka. Ei, need pole siiski meie hobused.
Kui olen jõudnud dušiga ühele poole, saabub Katri ja õhtupoole ka meie giid Rajiv, kes on öömaju pidi käies meid üles leidnud. Küla peal on jutud kahest eestlasest. Nüüd on tal vaja veel leida keegi Carole, kes minu loal meiega matkaks liitub. Üllatuslikult aga ei stardigi me homme, vaid ülehomme. Oeh, selge, tuleb plaanid jälle veidi ringi teha.
Tegelen pealambi valgel väikese ööfüüsikaga.
Eelmine
aklimatt, 1. osa
Järgmine
aklimatt, 3. osa

Lisa kommentaar

Email again: