teine päev mägedes

Hommikuks on vihm järk-järgult ära läinud, isegi kolm riba sinist taevast on näha.
Islandlased räägivad palju ilmast ja täiesti põhjusega. Ilm on ka turisti jaoks oluline, eriti kui turist elab õues.
Kohe algatuseks sammun läbi ukseesise jõe ja panen saapad alles siis korralikult jalga. Edasine kulgeb jõeorus. Mõned nired, palju märga sammalt ja hobusejälgi. Üle välja paistab järgmine paljunireline jõgi ja ka seal peab saapad lõpuks ära võtma, kui kalpsamine enam ei aita. Mõneks ajaks eksitab mind džiibirada ja lähen vabasammu viltu üle mäe õigele rajale järele, gps kõvasti peos, et tuul seda minema ei puhuks.
Üles mäkke minnes võtab alumine delta kenasti poolringi ja taamal nihkub lähemale liustik. Või on see suur valge vahune pilv. Vihma ei ole õnneks kummasti oodata. Mõned dramaatilised kanjonid paistavad üle mäeserva. Mäed, millest rada üle läheb, on sellised lauged ja ümarad ja serva taha alati hästi ei paista. Päris üleval on eriti vägev kanjon ja selle järel värviline mägi. Võimalik, et tegu on maa seest välja immitsevate mineraalidega või mingit tüüpi kivimiga, aga Islandi geoloogiat käsitlevat raamatut ma ainult lappasin poes, kahetsedes, et see nii palju kaalub. Istun kivil ja olen rõõmus, et minu silmad on seda kõike näha saanud. Sinna on selleks puhuks ettenägelikult paigaldatud suur lame kivi.
Taas hiigla pikk ja lai kivine platoo ja selle järel juba paistabki Klakkuri jalamil olev hütt. Enne tuleb veel muidugi ka jõest läbi minna.
Hütis saab 4000 krooni eest ööbida, kui helistada baaslaagrisse ja küsida uksekood. Mis tähendab, et siin peab olema levi. Levi on veidralt ühesuunaline. Lahtist katuseakent puudutav sõnum tuleb sisse, aga vastus ei taha kuidagi välja minna. Ilmateate äpp ütleb, et ühendus puudub. Kuna vihma otseselt ei paista, lähen kaks kilomeetrit edasi nagu soovitatud, sest siin künkal on tõesti jube tuul. Enne kasutan veel tsivilisatsiooni kemmergu jagu, mis on ilma koodita ja kust väljumine nõuab mõningast vägikaikavedu tuulega.
1,6 kilomeetri pärast on sakslaste kirjeldatud koht. Vist. Edasi paistab ka üks roheline lapp. Äkki ikka see. Tagumine roheline lapp on niiske sammal. Muidu oleks päris kena, aga keegi loom on kohta järjekindlalt kasutanud väljakäiguna. Tagasi ei tahaks minna, ikkagi tervelt pool kilomeetrit ja homme jälle tagasi. Kivi abil rullin junnid ühte suurde hunnikusse, vaadates hiljem hoolega, et ma sinna sisse ei astuks. Territooriumi ringimärgistamine.
Üksikud tugevad tuulehood teevad tuulesuuna määramise keeruliseks. Kui telgi asetus välja mõeldud ja telk ka poolenisti kivikuhjadega kindlustatud, avastan, et uks on valel pool. Või on telk valepidi. Kõik uuesti. See ka viimane võimalus Pärle telki maasse kaevata. Ja et mitte magada pea alaspidi, paigutun telgis teistpidi kui tavaliselt. Jalad seal, kus muidu pea. Matkaja elu pisikesed põnevused.
Kuna kell on jälle alles veidi neli läbi, siis mängin veel kividega ja ehitan pliidile tuulevarju. Toon erkrohelise samblaga vooderdatud ojast vett. Lebotan telgis, loen raamatut, vaatan maastikku. Tuleb päike. Väljas hooti tuulab, aga mul on tuulevari ja soe. Mõnus. Homses suunas on uued värvilised mäed.
Söögiga on sama süsteem nagu eile. Kui saan peaaegu valmis, hakkab tibutama. Samal ajal selgub, et telklas on hootist levi.
Eelmine
esimene päev mägedes
Järgmine
finaal

Lisa kommentaar

Email again: