Topin esiti kõik nodi väiksemasse seljakotti, aga tundub, et statiiv,
kummikud ja paksud vatipüksid ei saa seal hästi omavahel läbi. Kassid
ka.
Ei, Islandile ei või suures pagasis koduloomi viia. Mõeldud on
metallist orasid, mille inimesed oma jalanõude külge kinnitavad, et tuul
neid, kellel pole piisavalt pidamist, sellelt jääst maalt (otsetõlge islandi keelest:
Island - jäämaa), sirrdi, merre ei puhuks.
Kolin nodi suuremasse kotti, kus on nüüd nii palju ruumi, et statiiv kõigub mõtlikult küljelt küljele, ja otsin kappi tagasi pandud tagavarasviitri ja sooja mütsi talle toeks.
Sihtpunkti kulgemise saateks loen, mida kirjutab Tui Reykjavikist. Tekst on võrreldes kunagise esimese katsetusega tihedamaks ja vaimukamaks läinud. Reykjavikis müüakse raamatupoodides villaseid sokke ja jääkohvi ja need on kuni kella kümneni õhtul lahti. Kohvi joovad islandlased kangelt. Riik, kus titest peale on iga inimene oluline. Tunnen ennast suurrahva esindajana. Meid on tervelt kolm korda rohkem ja igaüks pole oluline ka.
Keflaviki lennujaam on pealinnast 45 minuti kaugusel. Lennujaama ümber paistab vesine lagedus, pilv on maani.
Laiskusest ostan pileti lennujaama transfeerbussile, kuigi olin kogunud infot mitu korda odavama liinibussi kohta. Seega pole ma ka vaadanud, mis selle ööbimisasutuse nimi on, mis on minu öömajaga samal tänaval ja mille ette peaksin paluma ennast lihtsuse mõttes maha panna. Terve bussisõidu vältel on pilve najal täismõõdus vikerkaar. Jääb selgusetuks, mis küsimuses ta seal püsib, sest päikesest ei ole haisugi. Läbi bussiaknale piserduva vee paistab vongerdav ja võbelev pruunikarva lauge tasandik.
Bussijaamas, kus osa turiste jätkubusside peale istutatakse, lasen jalga. Hallgrimskirkja paistab ja öömaja peaks asuma kusagil minu ja kiriku vahel. Telefonil pole internetiühendust. Õnneks on käsi-GPS ja Odinsgata leidub ootamatult lihtsalt. Odini (adinni) sõdalaste patrooni nimeline.
Olen kodumajutuses, mis Reykjaviki korteriturule üldse hästi ei mõju. Anna Marial on koristamine lõpusirgel, saan juhised eluks pealinnas ja kaardi. Tegemist on armsa aiamajaga, radiaatorit saab ise kruttida.
Tuul on tänavad inimestest lagedaks puhunud. Suundun kõige lähemasse söögikohta elik Snapsi ja muude vabade istekohtade puudumisel einestan baarileti ääres kesk käratsevaid turiste. Vaade on baaris ja köögis käivale sebimisele.
Kõht täis puugitud, ilmneb, et tuul on mõnevõrra taltunud. Uitan veidi mööda pimedaid tänavaid, leian Harpa ja kiriku ja mereäärse laevaskeletikujulise skulptuuri.
Tundub, et on väga palju islandikeelseid sõnu, mida ma ei tea.
Kolin nodi suuremasse kotti, kus on nüüd nii palju ruumi, et statiiv kõigub mõtlikult küljelt küljele, ja otsin kappi tagasi pandud tagavarasviitri ja sooja mütsi talle toeks.
Sihtpunkti kulgemise saateks loen, mida kirjutab Tui Reykjavikist. Tekst on võrreldes kunagise esimese katsetusega tihedamaks ja vaimukamaks läinud. Reykjavikis müüakse raamatupoodides villaseid sokke ja jääkohvi ja need on kuni kella kümneni õhtul lahti. Kohvi joovad islandlased kangelt. Riik, kus titest peale on iga inimene oluline. Tunnen ennast suurrahva esindajana. Meid on tervelt kolm korda rohkem ja igaüks pole oluline ka.
Keflaviki lennujaam on pealinnast 45 minuti kaugusel. Lennujaama ümber paistab vesine lagedus, pilv on maani.
Laiskusest ostan pileti lennujaama transfeerbussile, kuigi olin kogunud infot mitu korda odavama liinibussi kohta. Seega pole ma ka vaadanud, mis selle ööbimisasutuse nimi on, mis on minu öömajaga samal tänaval ja mille ette peaksin paluma ennast lihtsuse mõttes maha panna. Terve bussisõidu vältel on pilve najal täismõõdus vikerkaar. Jääb selgusetuks, mis küsimuses ta seal püsib, sest päikesest ei ole haisugi. Läbi bussiaknale piserduva vee paistab vongerdav ja võbelev pruunikarva lauge tasandik.
Bussijaamas, kus osa turiste jätkubusside peale istutatakse, lasen jalga. Hallgrimskirkja paistab ja öömaja peaks asuma kusagil minu ja kiriku vahel. Telefonil pole internetiühendust. Õnneks on käsi-GPS ja Odinsgata leidub ootamatult lihtsalt. Odini (adinni) sõdalaste patrooni nimeline.
Olen kodumajutuses, mis Reykjaviki korteriturule üldse hästi ei mõju. Anna Marial on koristamine lõpusirgel, saan juhised eluks pealinnas ja kaardi. Tegemist on armsa aiamajaga, radiaatorit saab ise kruttida.
Tuul on tänavad inimestest lagedaks puhunud. Suundun kõige lähemasse söögikohta elik Snapsi ja muude vabade istekohtade puudumisel einestan baarileti ääres kesk käratsevaid turiste. Vaade on baaris ja köögis käivale sebimisele.
Kõht täis puugitud, ilmneb, et tuul on mõnevõrra taltunud. Uitan veidi mööda pimedaid tänavaid, leian Harpa ja kiriku ja mereäärse laevaskeletikujulise skulptuuri.
Tundub, et on väga palju islandikeelseid sõnu, mida ma ei tea.
kommentaarid travelpod'ist:
Kas su seljakotil pole nurki? Vaikre stiilis? Noh et ühte nurka paned kirve ja teise sae ja siis on ikkagi veel palju nurki, kuhu asju panna. Grete, on Mar 16, 2016 at 12:53AMA kolmurkne on mu müts... nipitiri, on Mar 16, 2016 at 10:54PM
Lisa kommentaar