metsik ida

Bussijaamas on hord tohutu kõrgeid vilkuvate tuledega busse. Magamisbussid.
Need on seninähtutest peenemad, magamine toimub kahel korrusel, on laiad voodid kahele, padjad, tekid, suur aken, riiul träni jaoks. Pakutakse pirukat ja vett. Vinge.
Meist üle vahekäigu satub jutukas murjan, kes peab ilmselt asendama kaotatud sakslast. Kuulen juba ühe korra kuuldud juttu veelkord.
Bussid stardivad öösse nagu mardikad, transportides magavaid valgeid üle Laose laiali.

Hommikul on väljas roosa udu. Keegi on elama kolinud bussi vetsu.
Istume bussijaamas tuk-tukile ja sõidame teise bussijaama, kust peab minema buss itta.
Vanamees pakub mulle matšeetet müüa. Hea matsheete, 10 000 kippi tükk. Hea hind ka. Kahtlen, kas toll saaks naljast aru.

Sekongi ja Attapeusse minev buss on täitsa korralik.
Pole veel kaugele sõita saanud, kui peale tulevad kapsad. Palju kapsaid. Pool tundi võtab laadimistöö aega ja siis on terve vahekäik neid käetugede kõrguselt täis. Reisisaatjad ja muud turnivad kapsastel, sihtpunkti saabumise ajaks on need korralikult pehmeks tambitud.
Akna taga tasandik, kaugel nurgelised mäed, teel asfalt. Erineva suuruse ja tegumoega majad.
Laoses on hotellidel ja restoranidel ühtsed beerlao pildiga sildid.
Sekongi bussijaam on taaskord elu keskmest jupi maad eemal. Peatuse eesmärgiks on sõita Attapeusse mööda Sekongi jõge. Peaks olema eriti maaliline ja jões elab tige kala, kes armastab eriti ära süüa meesterahvaste teatud kehaosi. Pisikesed siiami alligaatorid ja sumatra ninasarvikud ka.
Paraku selgub, et jõetransporti pole, sest veetase liiga madal, ja linnas pole võimalik laenutada jalgrattaid. Maandume tee-äärses külalistemajas. Külli jääb veepudeliga koju, mina lähen ümbrust uurima.
Lapsed lähevad kooli, kas õhtune vahetus või lõunavaheaeg. Heliseb koolikell.
Leian restorani, saan nuudlisuppi ja pudeli vett. Tundub, et laodel pole mingit probleemi isegi kusagil pärapõrgus inimesele suvalisel hetkel süüa anda. Supp on muidu hea, aga selle sees on nagu tavaliselt kondist ja kõõlustest koosnevad söödamatud lihatükid. Koer teab seda. Ja koer saab aru ka turisti dilemmast, et ei sobi supi seest pererahva nähes liha põrandale loopida. Ootab kannatlikult, kuniks seebiooper neiu silmad teleka külge kleebib ja saab osa liha omale.
Üle tee asuvasse väljasurnud moega hotelli toob tuk-tuk kolm valget ja sõidab nendega siis nõutult edasi.
Keeran restorani nurga tagant algavale rajale, mis tundub lõppevat metsa. Minu kõhutunne ütleb, et sealpool võib leida voolavat vett. Nii ongi, all paistab jõgi. Piroog pläristab parasjagu mööda. Aga paremal paistab kärestik.
Pistan varbad vette. Kuuldused kurjast kalast takistavad põlvest sügavamale vette minekut. Eemal toimub usin toimetamine. On kopp ja paar veoautot ja hulgim inimesi. Lähemale jalutades näib, et pestakse kive. Kes masinaga, kes käsitsi. Käsitöölised on endale päikesevarjuks erksavärvilised palakad teiba najale püsti pannud. Jõeäär on pikalt täis kivihunnikuid.
Jätan inimesed selja taha ja leian koha, kus ennast raamatuga kivile sättida. Ümberringi on leebe iseloomutu maastik, varvaste vees leotamine hoiab ära ülekuumenemise. Vees hõljub miskine kuldne tolm.
Päikese madalamale vajudes jalutan tagasi läbi linna-ääre, kus needsamad vaimajad, mida on saanud juba mitmeid päevi läbi bussiakna vaadata. Kohalikud on minu sealviibimisest rõõmsalt üllatunud. Good morning! soovib üks poiss :) Linnal on keskus ka täitsa olemas. Seal on suur turg, uitan turul ringi ja näen muuhulgas ka kahte valget asjatamas. Lisaks on linnas apteek, rahavahetus, turismiinfo ja vähemalt kaks sularahaautomaati.
Külli on soetanud arbuusi, millest enamuse saan ära süüa. Arbuus toob ööseks organismi palju liigset vedelikku.
Seikleme veel pimedas supini ja hotelli tagasi. Toaust valvab vana naine, kes võtmekimbu peal magab.
Toas ootab üllatus. Vannitoas sibab mulle vastu hiigelsuur sarvedega satikas. Vist selle sugulane, kellega kohtusin Siem Riepis. Teine samasugune istub kardinal. Vannitoa oma olen sunnitud mõrvama, et saaksin seal omi asju ajada. Kardinal resideeruva isendi tarbeks kutsume mööduva meesterahva, kes satika kärmelt pihku krabab. Tema naine igatahes kiljub natuke leidu nähes.
kommentaarid travelpod'ist:
huvitav, Külli blogis oli, et sina kiljusid putukat nähes :) Grete, on Feb 16, 2011 at 10:04PM
Tegelikkuses oli muidugi kiljumist hulga vähem kui Külli blogi lugedes võiks järeldada. Ja ta jätab ka targu mainimata, et keegi kiljus omaette toas sel ajal kui mina vannitoas putukaga võitlesin... nipitiri, on Feb 17, 2011 at 02:27PM
Eelmine
üks keskmine Aasia linn
Järgmine
Laose peidetud pärl

Lisa kommentaar

Email again: