Öösel kostab õrn krabin vastu telki ja hommikuks on katus härmas.
Varustus- ja toetusüksus põgeneb poole öö pealt autosse ja käiab seal mootorit linnulauluga võidu. Ei tulnud ka pähe öelda, et iseõmmeldud magamiskotiga ei tasu nii külmaga metsa tulla. Hommikul annan kratile erinevaid ülesandeid, et rahus uut moonalaari välja kaaluda. Paaril korral kaob kratt nii pikaks, et kahtlustan ülesannet olevat liivast köie keerutamisega samast klassist.
Tald annab veidi tunda, aga pärast põhjalikku massaaži ja portsu magneesiumit kannab. Stardin läbi sinilille- ja ülasekirju metsa raba suunas. Raba keskel on Kõnnu järv. Valan veidi vett pähe. Mõnus vaikne ja päikeseline mättal istuda. Vastaskaldas on korralik ujumiskoht ja mõned konid.
Koroonasoovitus: Kõnnu tammede juurest matkatee märkide järgi Rabivere lõkkekohta ja tagasi (hoiatus: parklas oli kolm autot!).
Kena metsatee jätkub kuni oksahunnikuni. Seal lahknevad märgid ja gps. Märgid viivad rajalt ära ja keeravad siis tuldud tee suunas. Lähen tagasi ja tatsun veidi tihnikus ja heinamaal. Leian rajakaamera, mis filmib loomadele pandud soola. Märgid ilmuvad taas Padriku oja kandis, kus on maas salkus puhmad, nende kohal kased, sekka mõni kidur kuusk. Olen siin ükskord talvel seigelnud, aga mingit rada siis polnud. Kostab Ämaris pesitsevaid rändlinde.
Rada teeb tiiru ümber raba. Maapind on kord lirtsuv, kord krõbisev, kord põlvini sookailus. Lirtsumise preemiaks on mullune pohl. Kuivas rabametsas on ohtrad rajamärgid nagu virvatulukesed, mis kergeusklikku matkajat sügavamale sohu meelitavad. Metsa jätkub kuni süsinikku vabastava turbamaardla servani. Seni kõige mõnusam jupp rada, 12 km ilma kruusata. Tallale meeldib.
Edasi on veidi kruusa, veidi asfalti, siis jälle mets ja siis Kohila. Muidugi pood. Veel on Kohilas raja kõrval kaks ujumiskohta, peegeldused Kasari jõel, roosa Tohisoo mõis, mille ees plekist hiir, ja aias, kus noormees autot putitab, kaebleb Jaan Sööt tüdrukute üle, kes tast mööda läksid. Mida Kohilas ei ole, need on rajamärgid. Ma ei tea, kuidas ilma gps-ta tulla selle peale, et peab minema aedade tagant jõe serva pidi.
Teisel pool Kohilat on kergliiklustee. Vastu tuleb Ülo Vooglaid ja soovib jõudu. Või tema teisik. Rada suundub sillale, millel käimine on keelatud. Ujumishooaeg pole alanud ja jooksmine pole väärikas. Lähen üle. Sild jääb terveks, mina ka. Teisel pool on Loone linnus ja veel metsateed. Kõik see tänane mets on ilmselt heastamaks eilset kruusa.
Uus rajahämming, kui gps soovitab läbida raiesmik. See peab olema RMK Ida-Harjumaa metsaülema soolo, kes on korduvalt kelkinud, et talle meeldib raielangil jalutada.
Maanteekraav, kruusatee, veevõtt Altja jõest ja läbi õhturohelise rapsi lõkkekoha suunas. Lõkkekoht on künklik, panen telgi puu taha.
Seni silmatud käskkohad: Risti! Tolli! Ringuta! Kuku! Kata!
GPS ütleb 31,1 km.
Tald annab veidi tunda, aga pärast põhjalikku massaaži ja portsu magneesiumit kannab. Stardin läbi sinilille- ja ülasekirju metsa raba suunas. Raba keskel on Kõnnu järv. Valan veidi vett pähe. Mõnus vaikne ja päikeseline mättal istuda. Vastaskaldas on korralik ujumiskoht ja mõned konid.
Koroonasoovitus: Kõnnu tammede juurest matkatee märkide järgi Rabivere lõkkekohta ja tagasi (hoiatus: parklas oli kolm autot!).
Kena metsatee jätkub kuni oksahunnikuni. Seal lahknevad märgid ja gps. Märgid viivad rajalt ära ja keeravad siis tuldud tee suunas. Lähen tagasi ja tatsun veidi tihnikus ja heinamaal. Leian rajakaamera, mis filmib loomadele pandud soola. Märgid ilmuvad taas Padriku oja kandis, kus on maas salkus puhmad, nende kohal kased, sekka mõni kidur kuusk. Olen siin ükskord talvel seigelnud, aga mingit rada siis polnud. Kostab Ämaris pesitsevaid rändlinde.
Rada teeb tiiru ümber raba. Maapind on kord lirtsuv, kord krõbisev, kord põlvini sookailus. Lirtsumise preemiaks on mullune pohl. Kuivas rabametsas on ohtrad rajamärgid nagu virvatulukesed, mis kergeusklikku matkajat sügavamale sohu meelitavad. Metsa jätkub kuni süsinikku vabastava turbamaardla servani. Seni kõige mõnusam jupp rada, 12 km ilma kruusata. Tallale meeldib.
Edasi on veidi kruusa, veidi asfalti, siis jälle mets ja siis Kohila. Muidugi pood. Veel on Kohilas raja kõrval kaks ujumiskohta, peegeldused Kasari jõel, roosa Tohisoo mõis, mille ees plekist hiir, ja aias, kus noormees autot putitab, kaebleb Jaan Sööt tüdrukute üle, kes tast mööda läksid. Mida Kohilas ei ole, need on rajamärgid. Ma ei tea, kuidas ilma gps-ta tulla selle peale, et peab minema aedade tagant jõe serva pidi.
Teisel pool Kohilat on kergliiklustee. Vastu tuleb Ülo Vooglaid ja soovib jõudu. Või tema teisik. Rada suundub sillale, millel käimine on keelatud. Ujumishooaeg pole alanud ja jooksmine pole väärikas. Lähen üle. Sild jääb terveks, mina ka. Teisel pool on Loone linnus ja veel metsateed. Kõik see tänane mets on ilmselt heastamaks eilset kruusa.
Uus rajahämming, kui gps soovitab läbida raiesmik. See peab olema RMK Ida-Harjumaa metsaülema soolo, kes on korduvalt kelkinud, et talle meeldib raielangil jalutada.
Maanteekraav, kruusatee, veevõtt Altja jõest ja läbi õhturohelise rapsi lõkkekoha suunas. Lõkkekoht on künklik, panen telgi puu taha.
Seni silmatud käskkohad: Risti! Tolli! Ringuta! Kuku! Kata!
GPS ütleb 31,1 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar