Öösel on külm, aga see-eest püsib madrats kenasti õhku täis.
Vahepeal on tulnud pilved ja neist tilkuv vesi teeb hommikusöögi ajal telgi märjaks. Peab panema selga vihmapeletusriided. See töötab. Pilved kaovad tasapisi vihmaga tükkis.
Kaardilt paistnud hirmsad sirged osutuvad päriselus metsasteks ja murusteks radadeks. Need on toredad ja võivad minu poolest kasvõi pulksirged olla. On hämarat kuusikut, heledat männikut, läbipaistmatut lehtpuumetsa ja kõigi teistega võrdsel määral endist metsa. Põder on käinud sopa sees. Kaks korda läheb kits üle tee. Orav läheb üle tee ja tuleb siis tagasi vaatama, kesse tuleb. Askeldab tükk aeg tee kõrval, enne kui suure kotiga paigalseisva inimese siiski ohtlikuks hindab. Suurem lind evakueerib tibusid. Minu saabudes tekib segadus, mistõttu taandun põõsa alla istuma, kuniks seltskond otsustab, kummal pool teed nad olla tahavad. Tee on palistatud võilillede ja kullerkuppudega, taustaks solksutab väike-lehelind.
Rohu raketibaasis leian kolm angaari ja kunsti. Veidi maad edasi on tuumalõhkepeade hoidlad, millest ühest rada läbi läheb. Mida oleks küll mõelnud raketiväelased, kui keegi oleks neile omal ajal öelnud, et ükspäev jalutab siit läbi elus kaitseliitlane, pildistab kõike ja haakrist on juba varem seinale joonistatud.
Mühinal tuleb tuul, puud hakkavad latvu kõigutama ja habesamblikku õõtsutama. Tuules on külm, päikese käes soe, ei teagi, mis seljas peaks olema. Korraga on kuulda sae kiljumist ja ohates heidavad puud siruli. Terve rivi oranžmütse harvendab kaasikut.
Lõpuks tuleb ka kruusatee. See sirge, silmipimestavalt helendav ja tolmav. Seda ei jätku õnneks kauaks.
Roela lõkkekoht on maantee ääres, käbikuivati taga. Vett ei ole ja vahepeal polnud ka ühtegi veekogu. Kaart näitab Puusepa järve 700 meetri kaugusel ja Kunda jõge 200 meetri kaugusel. Jõgi muidugi siit alles algab, kes teab, kas selles üldse vett sees ongi. Lähen enne veekogudega tutvumist teiselt poolt maanteed õnne katsuma. Saan tee äärest kätte nokatsiga tüübi, kes aiakraanist mu veepudeli täis laseb. Retk Kunda jõe äärde jääb seega ära.
Laotan telgi lillemurule kuivama ja kolin raamatuga maja ette päikese kätte, kus on soe ja sääsevaba. Nokatsiga tüüp käib paar korda küsimas, kas ma seda või teist inimest tunnen. Paistab, et meil pole ühiseid tuttavaid. Tema omad on valdavalt meditsiinisüsteemis, näiteks Jämejalas. Muidu niidab muru või korjab kukeseeni.
Tuleb väike koer ja haugub mu telgi peale. Saab pärast pragada, et on üksi kodust ära ja üle maantee läinud.
GPS ütleb 22,3 km.
Kaardilt paistnud hirmsad sirged osutuvad päriselus metsasteks ja murusteks radadeks. Need on toredad ja võivad minu poolest kasvõi pulksirged olla. On hämarat kuusikut, heledat männikut, läbipaistmatut lehtpuumetsa ja kõigi teistega võrdsel määral endist metsa. Põder on käinud sopa sees. Kaks korda läheb kits üle tee. Orav läheb üle tee ja tuleb siis tagasi vaatama, kesse tuleb. Askeldab tükk aeg tee kõrval, enne kui suure kotiga paigalseisva inimese siiski ohtlikuks hindab. Suurem lind evakueerib tibusid. Minu saabudes tekib segadus, mistõttu taandun põõsa alla istuma, kuniks seltskond otsustab, kummal pool teed nad olla tahavad. Tee on palistatud võilillede ja kullerkuppudega, taustaks solksutab väike-lehelind.
Rohu raketibaasis leian kolm angaari ja kunsti. Veidi maad edasi on tuumalõhkepeade hoidlad, millest ühest rada läbi läheb. Mida oleks küll mõelnud raketiväelased, kui keegi oleks neile omal ajal öelnud, et ükspäev jalutab siit läbi elus kaitseliitlane, pildistab kõike ja haakrist on juba varem seinale joonistatud.
Mühinal tuleb tuul, puud hakkavad latvu kõigutama ja habesamblikku õõtsutama. Tuules on külm, päikese käes soe, ei teagi, mis seljas peaks olema. Korraga on kuulda sae kiljumist ja ohates heidavad puud siruli. Terve rivi oranžmütse harvendab kaasikut.
Lõpuks tuleb ka kruusatee. See sirge, silmipimestavalt helendav ja tolmav. Seda ei jätku õnneks kauaks.
Roela lõkkekoht on maantee ääres, käbikuivati taga. Vett ei ole ja vahepeal polnud ka ühtegi veekogu. Kaart näitab Puusepa järve 700 meetri kaugusel ja Kunda jõge 200 meetri kaugusel. Jõgi muidugi siit alles algab, kes teab, kas selles üldse vett sees ongi. Lähen enne veekogudega tutvumist teiselt poolt maanteed õnne katsuma. Saan tee äärest kätte nokatsiga tüübi, kes aiakraanist mu veepudeli täis laseb. Retk Kunda jõe äärde jääb seega ära.
Laotan telgi lillemurule kuivama ja kolin raamatuga maja ette päikese kätte, kus on soe ja sääsevaba. Nokatsiga tüüp käib paar korda küsimas, kas ma seda või teist inimest tunnen. Paistab, et meil pole ühiseid tuttavaid. Tema omad on valdavalt meditsiinisüsteemis, näiteks Jämejalas. Muidu niidab muru või korjab kukeseeni.
Tuleb väike koer ja haugub mu telgi peale. Saab pärast pragada, et on üksi kodust ära ja üle maantee läinud.
GPS ütleb 22,3 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar