Mingil hetkel saavad uudishimu ja pea kohalt kostev laulja unest võitu
ja venitan silmad lahti. Avanev pilt on veider.
Taamal mäed, muidu
ääretu mudaväli. Iga natukese aja tagant pisikesed valged putkad,
kirjaga "traktor" või "Kamaz". Muust asustusest mitte haisugi.
Kamazi-majad keset tühermaad? Rebaseonu ütleks selle kohta vist
müstifikatsioon. Tee tundub olema kuuerealine ja suht hea. Mingil hetkel
pöörame kõrvalteele, ilmuvad künkad-mättad ja tihe udu. Midagi ei
paista enam ja jään uuesti magama.
Jalasirutuspeatuse ajaks on läinud valgemaks, maapind rohelisemaks. Pakutakse ehtsat indian toiletit.
Mida edasi, seda paremaks läheb aknast avanev vaade. Makk möirgab vahelduva eduga. Aiata väravate ja lagunenud kolhoosiehitiste sekka on näha ka matsakate majade ja kõrgete kiviaedadega külasid. Vahetult enne Astarat hakkavad mäed. Kohale jõudes oleme ainsad kogu bussis. Piir ei ole kohalike hulgas just populaarne koht.
Maha astudes kohe taksopakkumine. Ei, aitäh. Üks tegelane hüppab ligi ja juhatab hotelli. Majal pole väljast hädagi (kui üle värvida), seest on aga paras saast. Keeldume suurepärasest võimalusest seal ööbida ja küsime muud. Viibatakse edasi, seal olevat üks. Ongi. Väga uhke, hotell Sindan. Arvame, et küsida ju võib. Näidatakse tuba, lux-värk, ilus, puhas vannituba. Hind 55$. Kas odavamat pole? Kui palju olete nõus maksma? No 40$. Ok, on odavam, seesama. Nääh, ilmselt oleks hind ka rohkem kukkunud... Tormame duši alla, mõnus. Siis sööma. Sama hotelli juhatanud mees lubab viinereid soojaks teha. Küsime kebabi. Ok, poole tunni pärast saab. Oodates üritame Kaspia mereni pääseda. Lootusetu, ees kas müür või sopaväli. Söögikohta tagasi. Kebab osutub heaks šašlõkiks koos leige kohaliku õllega. Kohaomanik tahab välja teha (võ nashi gosti). Keelume ja saame kompromissina kokkuleppele, et välja tehakse homne hommikusöök.
Tiirleme veel natuke mööda linna (küla?) ja kobime magama. Kell on vist viis.
Seitsme paiku helistab tuppa samas hotellis elav eestlane, kellele infolaud on ilmselt teatanud meie saabumisest. Ei tea, mida Andrus talle räägib, aga saan aru, et üles ei pea tõusma. Yeaah.
Jalasirutuspeatuse ajaks on läinud valgemaks, maapind rohelisemaks. Pakutakse ehtsat indian toiletit.
Mida edasi, seda paremaks läheb aknast avanev vaade. Makk möirgab vahelduva eduga. Aiata väravate ja lagunenud kolhoosiehitiste sekka on näha ka matsakate majade ja kõrgete kiviaedadega külasid. Vahetult enne Astarat hakkavad mäed. Kohale jõudes oleme ainsad kogu bussis. Piir ei ole kohalike hulgas just populaarne koht.
Maha astudes kohe taksopakkumine. Ei, aitäh. Üks tegelane hüppab ligi ja juhatab hotelli. Majal pole väljast hädagi (kui üle värvida), seest on aga paras saast. Keeldume suurepärasest võimalusest seal ööbida ja küsime muud. Viibatakse edasi, seal olevat üks. Ongi. Väga uhke, hotell Sindan. Arvame, et küsida ju võib. Näidatakse tuba, lux-värk, ilus, puhas vannituba. Hind 55$. Kas odavamat pole? Kui palju olete nõus maksma? No 40$. Ok, on odavam, seesama. Nääh, ilmselt oleks hind ka rohkem kukkunud... Tormame duši alla, mõnus. Siis sööma. Sama hotelli juhatanud mees lubab viinereid soojaks teha. Küsime kebabi. Ok, poole tunni pärast saab. Oodates üritame Kaspia mereni pääseda. Lootusetu, ees kas müür või sopaväli. Söögikohta tagasi. Kebab osutub heaks šašlõkiks koos leige kohaliku õllega. Kohaomanik tahab välja teha (võ nashi gosti). Keelume ja saame kompromissina kokkuleppele, et välja tehakse homne hommikusöök.
Tiirleme veel natuke mööda linna (küla?) ja kobime magama. Kell on vist viis.
Seitsme paiku helistab tuppa samas hotellis elav eestlane, kellele infolaud on ilmselt teatanud meie saabumisest. Ei tea, mida Andrus talle räägib, aga saan aru, et üles ei pea tõusma. Yeaah.
Lisa kommentaar