Öösel pea valutab. Joon korduvalt vett.
Olen Himaalajaks nii hästi
varustatud, et magamiskotis on suisa palav. Padi on ehitatud kuidagi
liig kõrge. Viimased poolteist tundi veedan istuli, siis pea nii väga ei
valuta. Kella nelja paiku hakkavad linnud laulma.
Viiest on ametlik äratus. Ilm on külm ja pilves. Pakime ennast kokku, liigutused on mõõdetult aeglased ja hingan pahinal nagu auruvedur. Saan telgi siiski oma jõududega kokku krutitud.
Paar kilomeetrit eemal on Sarchu, kuhu me eelmisel õhtul kindlasti ei tahtnud jõuda. Tegemist sõjaväelaagriga või midagi taolist. Sõjaväge on siin iga nurga peal. Või iga mäe peal. Autojuht sööb hommikust ja mina muidugi ka. Pakutakse omletti ja teed. Inimese tunne tuleb tagasi.
Edasi sõites avastame, et Sarchu on 4253 m, mitte tunduvalt vähem nagu seni arvasime. See tähendab, et ööbisime kusagil 4300 m peal. Manali oli 2050 m. Nendime üksmeelselt, et kui näeksime kõrvalt kedagi teist nii tegemas, siis peaksime neid täitsa idiootideks. A püsime kõik õnneks hinges. Ka Kadri oma kõhuhädaga, tema on ikka eriti vapper.
Tõstatatakse küsimus, kus on jubedamad teed, kas Himaalajas või Mongoolias. Mongoolia vist võidab, kuigi teid seal ju eriti ei olnud. Sellist kõrgust ka mitte. Selles mõttes ebaaus konkurss.
Tukun, üritades mitte juhile, käigukangile ega Estrile otsa langeda. Saabub mingi kummaline letargia, mööduv maastik on vapustav, aga sellele reageerimiseks jaksu pole. Ühel hetkel on silmi avades ees kidur sild ja silt "weak bridge". Teisel pool silda kahetseb HIMANK (India Himaalaja teede eest hea seisev organisatsioon) tekitatud ebamugavusi.
Lumesulavesi on mäekülgedele ehitanud moodustisi, mis meenutavad kummituslinnu. Kusagil Lachalangi kuru (5065 m) kandis on pilt eriti võimas. Nõuan fotostoppi ja lohistan ennast kanjoni veerele pildistama. Sildi järgi on seal üksiti ka diversioon ehk siis ümbersõit. Tee muutub mõneks ajaks Mongoolia teeks.
Mõne aja pärast on tee äkitselt üldse kadunud. Isegi Mongoolia teest pole enam haisugi. Sõidame mauhti jõkke ja muidu nii kindla käega autojuht teeb sõidu ainsa vale liigutuse. Põhja alt kostab halbaennustav kolakas. Auto pääseb siiski liikuma. Tagurdame välja ja proovime uuesti. Me liigume siiski.
Enesetunne läheb järjest nõrgemaks. Martti retsepti järgi valmistatud aspiriinileotise tarbimise käigus on oht auto hüplemise tõttu endal pudelisuuga hambad sisse lüüa. Leotis on kasutusel kogu seltskonnal juba teist päeva, mõjust ei saa aru. Retsept ise on lihtne, liitrisesse veepudelisse üks vees lahustuv aspiriinitablett. Meenub ühe Ladakhis matkaja kirjeldus hommikusest ärkamisest "nagu oleks rongi alla jäänud". Ja just nii ongi. Kõik kohad valutavad. Veepudelil korgi pealt keeramine on ületamatu pingutus. Ega vesi enam eriti ei huvita ka...
Läheneme Tanglangi kurule, 5360 m. Millegipärast on kõik mäetipud ühtäkki meist allpool, kaasaarvatud lumised tipud. Siis on ummik ja sundpeatus. Lähen välja ja seisan küll pisut aega omal jalgel püsti, aga kukun siis autosse tagasi. Ees on järjekordne sõjaväekonvoi ja esimese auto poiss, kellega juba hommikusöögil vestlesin, tuleb rõõmsalt teatama, et tore vaade ja ees on teesulg ja läheb aega võibolla veel 17-30 tundi. Eriti rõõmustavad uudised. Nii hull asi õnneks ei ole, ca veerand tunni pärast saame liikuma. Üks mõte on peas: iga järgmise sõidetud meetriga läheme järjest allapoole.
Aga suurte autodega on küll nii, et pruugib ühel keset teed katki minna, kui mõlemat pidi liiklus seisabki. Enamuses kohtades on kahel autol teineteisest möödumisega tõsiselt tegemist, teepiirded puuduvad.
Keerutame allapoole ja jõuame mingisse söögiputkakohta, võibolla Gya, võibolla Rumtse, kusagil 4000+ m vist. Kõik valud on kadunud, lähen ostan šokolaadi. Martti tuvastab lillad huuled ja silmaalused ning konstanteerib hapniku- ja veepuuduse. Ilmselgelt. Welcome back from the dead. Nagu oleks uuesti sündinud. Purgatoorium teel tõotatud maale.
Justkui noaga lõigatult lõpeb India ja tee äärde tekivad valged kandilised palvelippudega ehitud majad, laotud kiviaiad ja paksudes vammustes tiibetlase välimusega inimesed. Tere tulemast Ladakhi. Siseneme kilekotivabasse tsooni. Mäed on kaljused, värvidest domineerib lilla kõikides toonides, aga ka roheline, oranž ja kõikvõimalikud beežid. Midagi nii kütkestavat ei mäleta kusagilt varasemast. Erilise kontrastina mõjuvad pealtnäha elutute kaljude vahel lopsakad rohelised oaasid. Siia-sinna on peoga visatud valgeid matsakaid stuupasid. Legendi järgi oli selle tee ääres kunagi 108 stuupat, praegu nii palju enam pole. Tee kõrval voolab Indus, mis on siinkandis alles poisike, aga muutub kiirelt laiemaks. Teeb käänaku läbi Ladakhi oru ja võtab järsult suuna Pakistanile. Ümbrus on imeline, siia oligi vaja jõuda.
Tee on muutunud kaherealiseks ja on kaetud valdavalt asfaldiga. Senise 30-40 km/h kiiruse kõrval mõjub 60-70 km/h kihutamisena. Kihutamegi siis läbi Stakna, Thikse, Shey ja Choglamsari Lehi (3500 m) poole.
Sisse seame ennast Oriental Guesthouses, mille Ester on igaks juhuks reserveerinud. Seesama, millega minagi alguses suhtlesin, aga kust siis enam midagi ei vastatud. Kodulehte on nad uuendanud (www.oriental-ladakh.com). Kuna mujal vabu kohti polnud, oleme kõige luksimates tubades. Vaade alla Lehile, dušist tuleb kuuma vett! Super. Oleme ju nagu tolmuahvid.
Laseme Anu ja Kadriga endale köögist midagi süüa anda ja siis suundun otsima seda meest, kes mind mäkke lubas saata. Uitan mööda linna siia-sinna ja näengi silti. Mees tunneb mind nime järgi ära, pakub teed ja teeme plaane. Väga usaldusväärselt ta küll mõjuda ei suuda, aga kui olen mõni aeg hiljem ühenduseta jäänud internetipunktist mälupulga oma valmiskirjutatud tekstiga kaasa saanud, et saaksin selle mõnes teises kohas teele saata, suureneb usaldus kohalike vastu tunduvalt.
Soetan igaks juhuks täiendava matkakaardi. Mis osutub täiesti mõttetuks, nagu hiljem sellega lähemalt tutvudes selgub.
Teel hotelli tagasi on enesetunne piisavalt hea, tegemaks inimkatsed korralikult lõpuni ehk siis proovimaks Lehi aklimatitesti. 554 astet Shanti stuupani. Stuupa ehitas 1985. aastal miskine Jaapani organisatsioon, mis tegeleb üle Aasia stuupade ehitamise ja budismi promomisega. Läbin astmed aeglaselt, aga peatumata. Üleval on juba üsna pime, saan pildi "Shanti stupa by night". All on Leh tuledes. Poolkuu vaatab pealt, kuidas teen paar tiiru ümber stuupa ja panen plätud jälle jalga tagasi. Üks munk saabub ja paneb stuupa juures tule põlema just siis, kui alla tagasi hakkan minema. Õnneks on mul kotti ununenud pealamp ja veeren seega alla nagu jaaniussike. Ka trepipiirded ei ole siin ju hinnas. Jääksin kauemakski linna vaatama, aga ennist tarbitud rohke hulk vedelikku nõuab aktiivselt väljapääsu. Pole just kuigi kindel, et stuupa juures sirtsutamine on sama aktsepteeritav kui seesama tegevus toiduputka taga mägedes.
Uni tuleb ülihea.
Viiest on ametlik äratus. Ilm on külm ja pilves. Pakime ennast kokku, liigutused on mõõdetult aeglased ja hingan pahinal nagu auruvedur. Saan telgi siiski oma jõududega kokku krutitud.
Paar kilomeetrit eemal on Sarchu, kuhu me eelmisel õhtul kindlasti ei tahtnud jõuda. Tegemist sõjaväelaagriga või midagi taolist. Sõjaväge on siin iga nurga peal. Või iga mäe peal. Autojuht sööb hommikust ja mina muidugi ka. Pakutakse omletti ja teed. Inimese tunne tuleb tagasi.
Edasi sõites avastame, et Sarchu on 4253 m, mitte tunduvalt vähem nagu seni arvasime. See tähendab, et ööbisime kusagil 4300 m peal. Manali oli 2050 m. Nendime üksmeelselt, et kui näeksime kõrvalt kedagi teist nii tegemas, siis peaksime neid täitsa idiootideks. A püsime kõik õnneks hinges. Ka Kadri oma kõhuhädaga, tema on ikka eriti vapper.
Tõstatatakse küsimus, kus on jubedamad teed, kas Himaalajas või Mongoolias. Mongoolia vist võidab, kuigi teid seal ju eriti ei olnud. Sellist kõrgust ka mitte. Selles mõttes ebaaus konkurss.
Tukun, üritades mitte juhile, käigukangile ega Estrile otsa langeda. Saabub mingi kummaline letargia, mööduv maastik on vapustav, aga sellele reageerimiseks jaksu pole. Ühel hetkel on silmi avades ees kidur sild ja silt "weak bridge". Teisel pool silda kahetseb HIMANK (India Himaalaja teede eest hea seisev organisatsioon) tekitatud ebamugavusi.
Lumesulavesi on mäekülgedele ehitanud moodustisi, mis meenutavad kummituslinnu. Kusagil Lachalangi kuru (5065 m) kandis on pilt eriti võimas. Nõuan fotostoppi ja lohistan ennast kanjoni veerele pildistama. Sildi järgi on seal üksiti ka diversioon ehk siis ümbersõit. Tee muutub mõneks ajaks Mongoolia teeks.
Mõne aja pärast on tee äkitselt üldse kadunud. Isegi Mongoolia teest pole enam haisugi. Sõidame mauhti jõkke ja muidu nii kindla käega autojuht teeb sõidu ainsa vale liigutuse. Põhja alt kostab halbaennustav kolakas. Auto pääseb siiski liikuma. Tagurdame välja ja proovime uuesti. Me liigume siiski.
Enesetunne läheb järjest nõrgemaks. Martti retsepti järgi valmistatud aspiriinileotise tarbimise käigus on oht auto hüplemise tõttu endal pudelisuuga hambad sisse lüüa. Leotis on kasutusel kogu seltskonnal juba teist päeva, mõjust ei saa aru. Retsept ise on lihtne, liitrisesse veepudelisse üks vees lahustuv aspiriinitablett. Meenub ühe Ladakhis matkaja kirjeldus hommikusest ärkamisest "nagu oleks rongi alla jäänud". Ja just nii ongi. Kõik kohad valutavad. Veepudelil korgi pealt keeramine on ületamatu pingutus. Ega vesi enam eriti ei huvita ka...
Läheneme Tanglangi kurule, 5360 m. Millegipärast on kõik mäetipud ühtäkki meist allpool, kaasaarvatud lumised tipud. Siis on ummik ja sundpeatus. Lähen välja ja seisan küll pisut aega omal jalgel püsti, aga kukun siis autosse tagasi. Ees on järjekordne sõjaväekonvoi ja esimese auto poiss, kellega juba hommikusöögil vestlesin, tuleb rõõmsalt teatama, et tore vaade ja ees on teesulg ja läheb aega võibolla veel 17-30 tundi. Eriti rõõmustavad uudised. Nii hull asi õnneks ei ole, ca veerand tunni pärast saame liikuma. Üks mõte on peas: iga järgmise sõidetud meetriga läheme järjest allapoole.
Aga suurte autodega on küll nii, et pruugib ühel keset teed katki minna, kui mõlemat pidi liiklus seisabki. Enamuses kohtades on kahel autol teineteisest möödumisega tõsiselt tegemist, teepiirded puuduvad.
Keerutame allapoole ja jõuame mingisse söögiputkakohta, võibolla Gya, võibolla Rumtse, kusagil 4000+ m vist. Kõik valud on kadunud, lähen ostan šokolaadi. Martti tuvastab lillad huuled ja silmaalused ning konstanteerib hapniku- ja veepuuduse. Ilmselgelt. Welcome back from the dead. Nagu oleks uuesti sündinud. Purgatoorium teel tõotatud maale.
Justkui noaga lõigatult lõpeb India ja tee äärde tekivad valged kandilised palvelippudega ehitud majad, laotud kiviaiad ja paksudes vammustes tiibetlase välimusega inimesed. Tere tulemast Ladakhi. Siseneme kilekotivabasse tsooni. Mäed on kaljused, värvidest domineerib lilla kõikides toonides, aga ka roheline, oranž ja kõikvõimalikud beežid. Midagi nii kütkestavat ei mäleta kusagilt varasemast. Erilise kontrastina mõjuvad pealtnäha elutute kaljude vahel lopsakad rohelised oaasid. Siia-sinna on peoga visatud valgeid matsakaid stuupasid. Legendi järgi oli selle tee ääres kunagi 108 stuupat, praegu nii palju enam pole. Tee kõrval voolab Indus, mis on siinkandis alles poisike, aga muutub kiirelt laiemaks. Teeb käänaku läbi Ladakhi oru ja võtab järsult suuna Pakistanile. Ümbrus on imeline, siia oligi vaja jõuda.
Tee on muutunud kaherealiseks ja on kaetud valdavalt asfaldiga. Senise 30-40 km/h kiiruse kõrval mõjub 60-70 km/h kihutamisena. Kihutamegi siis läbi Stakna, Thikse, Shey ja Choglamsari Lehi (3500 m) poole.
Sisse seame ennast Oriental Guesthouses, mille Ester on igaks juhuks reserveerinud. Seesama, millega minagi alguses suhtlesin, aga kust siis enam midagi ei vastatud. Kodulehte on nad uuendanud (www.oriental-ladakh.com). Kuna mujal vabu kohti polnud, oleme kõige luksimates tubades. Vaade alla Lehile, dušist tuleb kuuma vett! Super. Oleme ju nagu tolmuahvid.
Laseme Anu ja Kadriga endale köögist midagi süüa anda ja siis suundun otsima seda meest, kes mind mäkke lubas saata. Uitan mööda linna siia-sinna ja näengi silti. Mees tunneb mind nime järgi ära, pakub teed ja teeme plaane. Väga usaldusväärselt ta küll mõjuda ei suuda, aga kui olen mõni aeg hiljem ühenduseta jäänud internetipunktist mälupulga oma valmiskirjutatud tekstiga kaasa saanud, et saaksin selle mõnes teises kohas teele saata, suureneb usaldus kohalike vastu tunduvalt.
Soetan igaks juhuks täiendava matkakaardi. Mis osutub täiesti mõttetuks, nagu hiljem sellega lähemalt tutvudes selgub.
Teel hotelli tagasi on enesetunne piisavalt hea, tegemaks inimkatsed korralikult lõpuni ehk siis proovimaks Lehi aklimatitesti. 554 astet Shanti stuupani. Stuupa ehitas 1985. aastal miskine Jaapani organisatsioon, mis tegeleb üle Aasia stuupade ehitamise ja budismi promomisega. Läbin astmed aeglaselt, aga peatumata. Üleval on juba üsna pime, saan pildi "Shanti stupa by night". All on Leh tuledes. Poolkuu vaatab pealt, kuidas teen paar tiiru ümber stuupa ja panen plätud jälle jalga tagasi. Üks munk saabub ja paneb stuupa juures tule põlema just siis, kui alla tagasi hakkan minema. Õnneks on mul kotti ununenud pealamp ja veeren seega alla nagu jaaniussike. Ka trepipiirded ei ole siin ju hinnas. Jääksin kauemakski linna vaatama, aga ennist tarbitud rohke hulk vedelikku nõuab aktiivselt väljapääsu. Pole just kuigi kindel, et stuupa juures sirtsutamine on sama aktsepteeritav kui seesama tegevus toiduputka taga mägedes.
Uni tuleb ülihea.
Lisa kommentaar