Kõigepealt paistab tuppa üle mäeharja kerkiv päike.
Ideaalne ilm mäe otsa ronimiseks. Eriti kui sealt on ette nähtud vaade.
Hommikusöögiruum, ja tegelikult üldse kogu hotell, on täis riputatud vanu fotosid mägironijatest. Siin oli inglise alpinismiklubi esimene peakorter, kuniks see rahvale lähemale koliti. Laudadel on sedapuhku külaliste nimed, et kõik istuks sinna, kuhu vaja.
Mõned entusiastid on hotelli ette telgid üles pannud. Sooja on paar kraadi.
Scafell Pike on 978 meetrit üle merepinna ja sellega Inglismaa kõige kõrgem mägi. Šotimaa ja Wales seega arvesse ei lähe. Kuigi üles viib kuulu järgi lai tallutud rada, tundub üritus ikkagi ekspeditsioonimõõtu ja kontrollin, kas kõik nodi on kaasas. Mis ka muidu kaasas on. Kilepüksid, kaks kaarti ja Wainwraight, kompass, GPS, tagavarapatareid, vile, taskulamp, binokkel, päikeseprillid, telefon, kindad ja müts, lõunapakk, vesi.
Alfred Wainwright oli mäefanatt ja tema käsitsi joonistatud kaardid ja rajakirjeldused on siiani kasutusel ("kahtlev ja oma asukoha suhtes ebakindel külastaja peaks vaatama tulba esikülge: kui sinna on kirjutatud midagi muud kui S. 1537, siis on kahtluseks põhjust - taevas teab, kuhu tema eksinud sammud on ta toonud, aga see ei ole Scafell Pike'i tipp").
Alguses on rahulik ja inimtühi tõus Wast Wateri kohale, hommiku edenedes ilmuvad igast kandist inimesed. Poolkogemata satun sellele rajaharule, mis pole peatee, aga mille kohta Wainwraight ütleb, et selle valivad ettevõtlikumad kõndijad, sest see on samavõrd vaimustav, kui teine on igav. Ühtlasi on see parim koht järvedemaal, kust vaadata vertikaali mugavast ja turvalisest horisontaalist. Kaljumürakad tõmbuvad poolringi, murran turnides kivide ja sambla küljest lahti mõned jääpurikad. Päike on veel teisel pool mäge. Vaikus, isegi linde pole kuulda.
Tipp on lame ja kivine ja rahvastatud. Paistab meri ja Mani saar. Leian juba nähtud järvi ja tippe, sealhulgas Conistoni vanamehe. Peaaegu tuulevaikne, seda juhtub siin harva. Söön osa hotellist kaasapakitud kraamist ja lähen teiselt poolt alla. Suhteliselt alla. Siis jälle üles. Aega on piisavalt, et tagasiringil käia Great Gable'i otsas. Sealt on Wainwrighti meelest kõige elegantsem mäestikuvaade kogu järvedemaal. Vaade siiasamasse tagasi.
Teele jäävad matkaradade ristmikud, kus inimesed oma kaarte võrdlevad (minu kaart on suurem kui sinu kaart). Bill Brysonil oli muidugi õigus, kui ta Appalachian Traili ülerahvastatuse pärast nurisevatel ameeriklastel soovitas tulla Inglismaale matkama. Mõned jooksevad, aga leidub ka kahe kepiga vanainimesi. Kuidas mõlemad eksemplarid oma jalgu ära ei murra, jääb mõistatuseks.
Great Gable'i otsa minev rada on hästi tähistatud nii maas, inimestega kui ka kivikuhjadega. Vaade on ülevalt tõesti kena, aga seda nad siin üldiselt kõik kipuvad olema. Kaks varest (ronka?) teevad vigurlendu ja veidrat kurisevat häält.
Siin on taas levi, Scafell Pike otsas oli ka. Wasdale Headis ei ole. See mägi on neil täielikus pärapõrgus. Üldiselt on aga kasulikum taas levist välja minna, enne kui laekub veel mingeid tööga seotud ettepanekuid.
Kaardi järgi läheb alla mitu rada, üks neist otse Wasdale Head'i. See on esiti olemas, kaob aga siis järsakusse. Põhimõtteliselt on sealtkaudu kindlasti võimalik alla saada, aga mitte tingimata ühes tükis. Juba algusots kulgeb väga vaevaliselt. Kujutan ette, kuidas ma suure kivikuhjaga alla haljendavale rohumaale kelgutan, ja vinnan ennast üles tagasi. Paar toredat pilti ikka sai, sest ega ennast küünte ja hammastega kinni hoides kivi küljes rippumine ei sega ju ometi pilti tegemast.
Pärast alt püüan aru saada, kustkaudu see tulek oleks olnud, raja lõpuots on ka näha, aga algus jääb ikka hämaraks.
Kokku sai 17 kilomeetrit üles-alla liikumist.
Hommikusöögiruum, ja tegelikult üldse kogu hotell, on täis riputatud vanu fotosid mägironijatest. Siin oli inglise alpinismiklubi esimene peakorter, kuniks see rahvale lähemale koliti. Laudadel on sedapuhku külaliste nimed, et kõik istuks sinna, kuhu vaja.
Mõned entusiastid on hotelli ette telgid üles pannud. Sooja on paar kraadi.
Scafell Pike on 978 meetrit üle merepinna ja sellega Inglismaa kõige kõrgem mägi. Šotimaa ja Wales seega arvesse ei lähe. Kuigi üles viib kuulu järgi lai tallutud rada, tundub üritus ikkagi ekspeditsioonimõõtu ja kontrollin, kas kõik nodi on kaasas. Mis ka muidu kaasas on. Kilepüksid, kaks kaarti ja Wainwraight, kompass, GPS, tagavarapatareid, vile, taskulamp, binokkel, päikeseprillid, telefon, kindad ja müts, lõunapakk, vesi.
Alfred Wainwright oli mäefanatt ja tema käsitsi joonistatud kaardid ja rajakirjeldused on siiani kasutusel ("kahtlev ja oma asukoha suhtes ebakindel külastaja peaks vaatama tulba esikülge: kui sinna on kirjutatud midagi muud kui S. 1537, siis on kahtluseks põhjust - taevas teab, kuhu tema eksinud sammud on ta toonud, aga see ei ole Scafell Pike'i tipp").
Alguses on rahulik ja inimtühi tõus Wast Wateri kohale, hommiku edenedes ilmuvad igast kandist inimesed. Poolkogemata satun sellele rajaharule, mis pole peatee, aga mille kohta Wainwraight ütleb, et selle valivad ettevõtlikumad kõndijad, sest see on samavõrd vaimustav, kui teine on igav. Ühtlasi on see parim koht järvedemaal, kust vaadata vertikaali mugavast ja turvalisest horisontaalist. Kaljumürakad tõmbuvad poolringi, murran turnides kivide ja sambla küljest lahti mõned jääpurikad. Päike on veel teisel pool mäge. Vaikus, isegi linde pole kuulda.
Tipp on lame ja kivine ja rahvastatud. Paistab meri ja Mani saar. Leian juba nähtud järvi ja tippe, sealhulgas Conistoni vanamehe. Peaaegu tuulevaikne, seda juhtub siin harva. Söön osa hotellist kaasapakitud kraamist ja lähen teiselt poolt alla. Suhteliselt alla. Siis jälle üles. Aega on piisavalt, et tagasiringil käia Great Gable'i otsas. Sealt on Wainwrighti meelest kõige elegantsem mäestikuvaade kogu järvedemaal. Vaade siiasamasse tagasi.
Teele jäävad matkaradade ristmikud, kus inimesed oma kaarte võrdlevad (minu kaart on suurem kui sinu kaart). Bill Brysonil oli muidugi õigus, kui ta Appalachian Traili ülerahvastatuse pärast nurisevatel ameeriklastel soovitas tulla Inglismaale matkama. Mõned jooksevad, aga leidub ka kahe kepiga vanainimesi. Kuidas mõlemad eksemplarid oma jalgu ära ei murra, jääb mõistatuseks.
Great Gable'i otsa minev rada on hästi tähistatud nii maas, inimestega kui ka kivikuhjadega. Vaade on ülevalt tõesti kena, aga seda nad siin üldiselt kõik kipuvad olema. Kaks varest (ronka?) teevad vigurlendu ja veidrat kurisevat häält.
Siin on taas levi, Scafell Pike otsas oli ka. Wasdale Headis ei ole. See mägi on neil täielikus pärapõrgus. Üldiselt on aga kasulikum taas levist välja minna, enne kui laekub veel mingeid tööga seotud ettepanekuid.
Kaardi järgi läheb alla mitu rada, üks neist otse Wasdale Head'i. See on esiti olemas, kaob aga siis järsakusse. Põhimõtteliselt on sealtkaudu kindlasti võimalik alla saada, aga mitte tingimata ühes tükis. Juba algusots kulgeb väga vaevaliselt. Kujutan ette, kuidas ma suure kivikuhjaga alla haljendavale rohumaale kelgutan, ja vinnan ennast üles tagasi. Paar toredat pilti ikka sai, sest ega ennast küünte ja hammastega kinni hoides kivi küljes rippumine ei sega ju ometi pilti tegemast.
Pärast alt püüan aru saada, kustkaudu see tulek oleks olnud, raja lõpuots on ka näha, aga algus jääb ikka hämaraks.
Kokku sai 17 kilomeetrit üles-alla liikumist.
Lisa kommentaar