kohtumine miilitsaga, Kolka ja Ventspils

Jurmalas ei ole ka söögimajad veel avatud. Ester ja Martti jäävad toidutänava juurde, ma lähen merd otsima. Tänavate ääres on palju ilusti renoveeritud maju, aga sekka satub ka arhitekti õudusunenägusid. Leian ranna täpselt selle suure kilpkonna juures, mida mäletan eelmisest Jurmalas käigust. Mõned inimesed on meres. Vesi on küll pehmelt öeldes jahe. Rand jaguneb active recreation area'ks ja passive recreation area'ks. Kui kohvikuteni tagasi jõuan, on Marttile ja Estrile juba kohvi ja kalja toodud. Taustaks on lambada.

Võtame suuna Kolkale, Kura poolsaare tippu. Sliteres nacionalais parks on "must see". Teel teeme paljude külade vahel valides peatuse Roja-nimelises kohas, kus peaks olema sadam. Sadam on, aga kindlalt off-limits. Puhub külm tuul, läti pingviinid on paljalt rannas. Läheme tagasi autosse sooja.
Kolkale kohale jõudes tuleb päike uuesti välja. Neeme tipus on paremal rahulik meri, tuulevaikus ja palju inimesi, vasakul inimtühi lai rand, suur tuul ja lainejänesed silmapiirini. Longin algul vaiksel poolel, kus on palju maalilisi kuivanud puid, ja lähen lasen siis tuulel ennast puhuda. Liiva tuiskab mööda maad. Väike põige metsavahele kinnitab, et sääsed on siin endiselt näljased, neid taltsutab õnneks Autan. Sipelgatele paraku sääsetõrje ei mõju ja põgenen tagasi mere äärde. Autoni jõudes söön Martti ja Estri tüdinud nägusid trotsides enne sõitma hakkamist veel jäätist.

Tee Ventspilsini on osaliselt kruusatee ja tolmab mis kole. Uni tuleb ka peale. Ventspilsis on meil kinni pandud inglise keelt spiikiv kodumajutus. Väisame rannapromenaadi ja kindlust. Kindluses on müügil eestikeelne juhendmaterjal. Linnas näeme vähemalt kahte kreeka sammastega kirikut, enne kui sööma maandume.