Pärlijõgi

Seal peab olema päikesesüsteem. Suur kollane kera ripub trepi kohal mäe otsas. See on Päike. Ümber Päikese laperdavad kollased liblikad. Pargis on veel Merkuur, Veenus, Maa ja Marss, maantee ääres võsas Jupiter ja tükk maad eemalt leiame ka Uraani. Saturn on kadunud, võibolla rõngaidpidi padrikusse takerdunud. Mitte et me seda erilise innuga taga otsiks. Võrdleme niisama planeetide tehnilisi näitajaid ja tunneme huvi paokiiruse vastu.

Mõisapargis on Pärlijõgi, aga läheme otsima kohta, kus org oleks paremini näha. Ulja sadulkatusega maja kõrvalt pääseb alla jõeorgu. Päike viskab kõrte varjud lumele, rasvatihane reklaamib sitsikleiti, eemal käristab hallrästas. Jõgi sillerdab ja vuliseb üle kopra ehitatud paisu. Kobras on usinalt kaldal patseerinud. Jälgi on üldse palju, aga enamus on juba nii sulanud, et kõndijat keeruline tuvastada. Pea kohal kõlguvad kaseurvad. Teiste puude kopsualveoole ja jõedeltasid meenutavad võrad sirutuvad niisama sinisel taustal. Okste küljest pudeneb vaiksel kahinal lund. Irevil hammastega jääpank peab silmas keerduvat lainet.

Uitame jõele vastu. Eesmärk ei olegi otseselt kuhugi jõuda, tahtsime lihtsalt näha Eesti kõige suurema langusega jõe orgu.

Pärast istun künkal päikeselaigus ja loen, kuniks Kalle autos koosolekut peab. Merepõhjamustriga lumest piiluvad välja pokud. Üks tavaline vahenädala päev.