Putukaväil

Telliskivi poolt sisenedes takerdume kiirelt taraga tõkestatud tupikusse. On üks imelik mesilane, keegi liblikas, põdrakanep ja veidi metsmaasikaid. Kui nende peale keegi pissinud on, siis ilmselt mitte rebane.

Järgmise sööstu võtame ette Kopli tänava raudteeharu juurest, kus on kergemeelselt lahtine aed. Liipreid pidi saab Standardini ja sealt üle viadukti võpsikusse. Kunagist raudteed markeerib jäme killustik. Kuulda on metsvinti ja hiljem kahte kurjalt haukuvat suurt koera, kes on õnneks aia taga. Kes kogu seltskonnast on aia sees ja kes väljas, jääb aga arusaamatuks. Varsti tõkestab edenemist uus tara. Üle tara ei sobi ronida, läheme alt. Alt saab Rimini ja sealt tarapugemise käigus vigastatud sõrmele plaastrit.

Oleme jõudnud tsivilisatsiooni. Lai asfaltrada viib siit nüüd kuni Hiiu raudteejaamani. Lõbustame end hakatuseks liitreaalsusega, mis lubab helges tulevikus sealkandis igasuguseid imeasju, näiteks linnuvaatluspunkti kõrgepingeliini küljes. Osa plakatist on keegi endale juba koju mälestuseks viinud. Nutipildi reklaamitava angervaksa asemel on naati ja ristikut. Konisid näeb rohkem kui putukaid ja prügikastides sisalduma pidav kraam on kastide ümber laiali loobitud. Vähem putukaid tähendab vähem elu, seega on väila idee kiiduväärne. Pinkidel istuvad rahulolevad inimesed. Kogukonnaaiast leiame kaks eri karva kimalast.

Teisel pool Kolde puiesteed tuvastame omale üllatuseks teel liiprid. Vikipeedia selgitab, et 1945. aastast alates rajas Nõukogude sõjavägi Kopli kaubajaama ja Astangut ühendava raudtee, mis kulges läbi Merimetsa.

Põikame Seewaldi ehk Merimetsa parki vaatamaks sealseid arhitektuurimälestisi, millest osa on vaimuhaiglana aktiivses kasutuses. Ülejäänu laguneb ja on paar korda põlenud. Endise Winckleri suvemõisa hooned kingiti 1898. aastal Eestimaa Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile ja kohendati haigla tarbeks, osa hooneid ehitati juurde. Olevat olnud üks tsaaririigi edumeelsemaid haiglaid, kus rakendati moodsa psühhiaatria uusi suundi. Pargiga piirneb puisniitu meenutav ala, mis ei ole õnneks lausaliselt niidetud. Metsvintidele on lisandunud musträstad, varesed ja mustpea-põõsalind.

Olukord on muutunud palavamaks ja meie sisemised kääbikud nõuavad teist hommikusööki. Peatume Karmeni kohviku nimelises asutuses, nõuame kohvi ja valime letilt pirukaid. Armeenia omad, otšen vkusnõje. Kauba peale ajareis 1990ndatesse. Akna taga säutsuvad varblased. Kui lahkume, uurib personal hoolitsevalt, kas meile meeldis. Polnud viga tõesti.

Järgmine kõrvalepõige on Mustjõge vaatama. Jäälindu ei näe, aga see-eest pruune rästasuuruseid linde ja karglevaid karmiinleevikesi. Putukatest on sääsed. Silmame uusehitise kõrval veidrat heledat puud. Puu osutub mähituks looduslikku päritolu võrku, milles tudub mitu peotäit ussikesi. Veedame tüki aega nähtuse üle imestades.

Vaatame Mustjõge ka teisel pool Paldiski maanteed, kus on äsja kaldaid kindlustatud ja jõge puhastatud. Mööda kallasrada minnes satume eraaeda, kust meid aga lahkelt läbi lubatakse ja soovitatakse end puukide kaasatassimise osas kontrollida. Puukide nimetamine suunab meid tagasi Putukaväilale.

Väil ulatub nüüd piki Kõrgepinge tänavat silmapiirini. Inimesed jalutavad, sõidavad rattaga, suusatavad. Mida edasi Nõmme poole, seda rohkem on mets metsa nägu. Tuleb vaid sõtkuda üles Balti klindist. Putukatest on liblikaid. Väil lõpeb Hiiu grilli ees. Burks serveeritakse koos plastmasskahvliga ja pole eriline maitseelamus.

Võtame kergliiklustee Nõmme suusasillani, vaatame korra Kuivale tänavale ja jätkame mööda vana raudteetammi, mille nimi on Kitsarööpme tee. Veidi enne Vabaduse puiesteed on tammil kopp ees ja vahetame selle Ülemiste järve sanitaarkaitsevööndiga piirneva raja vastu. Kaitsevööndist saab kiiresti Järvevana tee. Järgmine peatus on Pärnu mnt Reval Cafe, kui oleme eelnevalt uudistanud Veerenni uusasumit. Kaeme Roosikrantsi sisehoovidesse ja sukeldume läbi Hirvepargi vanadesse kaitserajatistesse. Šnelli staadionil käib jalgpallimäng, tiigil on pardid. Balti jaamast on kodu juba kiviga visata. Kokku 38 km.