kodus

Hoolimata öisest ajast tuleb mind lennujaama saatma delegatsioon koosseisus Helje, Helma ja Martti. Taksotellimisega on pisike probleem, hotellimees väidab, et tal pole telefoni. Valin oma telefoniga numbri ja laseb tüübil endal seletada, kus ta nimetu hotell asub.
Pilved UlanBaatari kohal on kuldsed ja roosad.
Lennujaama sissemöllimisega on mõningast vaeva. Jään ilma taskunoast, mille olen kogemata fotokotti unustanud. Neetud. Suur pagas märgistatakse nii, et kahtlen sügavalt selle kohalejõudmises.
Lennukis teesklen vene keele mittevaldamist, tänu millele jutukana tunduv naaber kaotab minu vastu huvi. Laenan üle vahekäigu Moscow Times'i ja UB Posti. Saan teada, et hiljutised üleujutused on põhjustanud 9 inimese ja 141 pudulojuse surma ning on minema uhtunud 46 jurtat. Karm. Kroonprints Naruhito mängis oma visiidi viimasel päeval UB ooperiteatris viiulit.
Moskva transiidisüsteem on vahepealse kolme nädala jooksul muutunud kummalisemaks. Sabatame tunnijagu, pideva Londonisse reisijate kutsumise saatel. Karmide nägudega tädid ei suuda kuidagi leppida sellega, et keegi Londonisse minna ei taha. Viimaks astub esile üks vabatahtlik ja saba saab liikuma. Mul palutakse kõrval oodata lennufirma esindajat. Tuleb poiss, kes viib mind transfer office'sse. Tehakse mingi paber ja palutakse kella kolmeks tagasi tulla. Korduvalt päritakse pagasi arvukuse kohta.
Internetti on, aga arvuti peab endal olema. Mul ei ole. Seega loen trepil raamatut, kuni tagumik külmetama hakkab. Edasi veedan aega kella otsides. Minu telefon näitab veel Mongoolia aega. Kella leian hiljem teiselt korruselt alla vaadates.
Mongoolias on kell viis, huvitav, mis teised teevad? Kolavad mööda vaatamisväärsusi? Teevad plaane järgmiseks kümneks päevaks? Varem ära tulla on ikka ilge jura.
Leian Taj Mahal restorani, kus antakse riisi Havai moodi.
Vastu ootusi laekun Tallinnasse koos seljakoti ja terveksjäänud õllepudeliga.
Dušist tuleb sooja vett ilma ettetellimiseta. It's a wonderful wonderful life...