jalutuskäik Múlisse

Tee viib sõna otseses mõttes läbi Borðoy saare. Korraks saab tunnelist pea välja pista ja kohe jälle mäe sisse. Siin on tunnel üherealine, vastutulijad peavad taskusse minema.

Múli on mahajäetud küla saare põhjaosas. Halva regionaalpoliitika näide, kus kogu taristu saabus liiga hilja. Lapsed ootasid kooli 98 aastat, elekter saabus Fääride viimase külana 1970 ja kui lõpuks tee ehitati, kasutas viimane käputäis vanainimesi seda lahkumiseks. See oli umbes 1992.

Jätan auto Norðdepili, kuigi saaks sõita kuni Múlini. Lihtsalt, et jalutada. Põhjasaartel läheb enamus maastikku otse taeva suunas ja matkaradadega on veidi kehvasti. Vihm jääb peagi järgi, ainult tuul tahab jalust puhuda. Kui minust on mööda sõitnud juba viis autot ja üks mootorratas, tekib kahtlus, et äkki see küla polegi nii mahajäetud. Igatahes on seal mahajäetud küla jaoks hirmus palju askeldamist.

Jalutuskäik tehtud, hakkab jälle sadama. Tagasi ööbimiskohta vihmavarju. Eile sai seda terve päev harjutatud. Korraks ainult käisin turismiinfos, saamaks teada, et kirik on kinni ja muuseum on kinni ja Fugloy külalistemaja on kinni. Hooaeg läbi. Raamatupood see-eest oli lahti ja müüja andis ühe lausega keerata fääri keelt rääkima, nii et ma ei saanud enam midagi aru. Õlletehas oli ka lahti ja selle juures lehkab terve kvartal nagu taaratagastuspunkti ümbrus.