Täieliku
pilvisuse kohta, mida ennustati, on õues kahtlaselt palju päikest.
Sõidan
Sandurisse, et jalutada sealt Søltuvíki randa. Tee, mis peaks olema kruus, on
hoopis asfalt. Inimeste jaoks, kellele meeldib autoga randa sõita.
Tee
kõrval on suur kivi, millele kohalikel on kombeks riided selga kududa. Talve
puhuks on aga riided ära võetud ja asendatud kalavõrguga. Loogilisem oleks õhuline
riietus suveks, aga eks nad ise tea. Kõrval on sein nagu geoloogiaõpik. Edasi
on vaated suurele ja väiksele Dímunile ning Skúvoyle. Viimasele oli isegi plaan siit päevane väljasõit teha, aga ega
selle lühikese ajaga igale poole ka ei jõua.
Veidi
enne randa teadustab kivi külge aheldatud silt tee ääres vaateplatvormi. Tuleb
järgida siniseid märke. Märke pole kuskil, on rada. Üle aia ronimise kohast
hakkavad punased märgid. Ju mõeldi siniseid märke kaardil. Rada viib esiti ümarate
vormidega palistatud kaljueendile, mis kõrgub mere kohal nagu rõdu. Saabub kolm
üllatusmatkajat ja okupeerib vaate randa. Vaade on künkalt, kust paistab kätte
kogu rand ja kaljulahmakad sellest teisel pool. Ega sinna alla polegi väga vaja
minna, kuigi konkureerivad matkajaid üle lambaaedade ronides suuna otsejoones rannale võtavad. Kui maaomanik on lubanud mul rada pidi käia, siis ei ole vast viisakas
tänutäheks üle kogu ala trampida. Tagasi kõnnitakse läbi vihmasabina.
Lisa kommentaar