kohtumine Klakkuril

Enamasti sadas 45-kraadise nurga all. Vihmaste ilmade tarbeks ongi nii palju varupäevi ette nähtud. Asi pole niivõrd selles, et märjaks saab (see on ju kõigest vesi), aga midagi ei näe. Näiteks paistab tavaliselt aknast üle oru lai mäejurakas, mis eile oli täitsa kadunud. Pealegi on mõnus, kui iga päev ei pea kihutama objektilt objektile, vaid saab mõnikord kaua magada, raamatut lugeda, uusi sõnu õppida, pilte sorteerida ja vanaemale helistada. Ainsaks seikluseks oli käik toidupoodi ja postkontorisse.

Täna lubab vihma alates lõunast. Tuleb kärmelt mäe otsa ronida. Pilved on madalad, tumedad ja kurjad. Mägi on maja taga, tuleb ainult mööda tänavat paremale ja siis Ástarbreytinit pidi üles minna.

Klakkur on 413 meetrit kõrge. Ühel pool paistavad Nólsoy, Streymoy ja Kalsoy, teisel pool droonivaade Klaksvíkile. Keskel on pikksilm.

Mäe otsast leian brasiillase. Too on 24 aastat vana ja oli siin kuus aastat tagasi vahetusõpilaseks. Nüüd töötab Belo Horizontes pangas, kuigi tahtis kunagi muusikuks saada. Räägib väga palju. Peab oma presidenti korrumpeerunud homofoobist napakaks, uudiseid eelistab vaimse tervise huvides mitte vaadata, selle asemel käib mägedes. Jumaldab koskesid ja korjab prügi maast üles. Meil mõlemal on selleks tarbeks kilekott kaasas. Teeb jõuliselt reklaami oma riigile kui turismisihtkohale. Kleepub mulle kaasa jalutuskäiguks mäest alla ja teisele poole linna parki. Siin on puid. Muidugi on need istutatud. Nikerdatud piiretega sillad viivad üle jõe. Vihm jääb kolm tundi hiljaks.