Tõusen aegsasti, et lahendada pakkimisdilemma.
Pakend peab nimelt võtma arvesse mõningaid asjaolusid. Esiteks ei võta Svínoy praam autosid peale. Teiseks ei toimu Svínoyl mitte mingisugust toitlustamist ja poodi ka pole. Kolmandaks maabub praam kohas, kust tuleb läbi saare külla jalutada, mistõttu oleks hea olla kompaktne ja väike.
Esimese kella seitsme ajal ei toimu pimedal merel ühtegi liikumist, mis viitaks praamile. Veerand kaheksa paiku hakkavad mul tekkima kahtlused. Guugeldamine annab neile kinnitust. Nad, sindrid, on vahepeal salaja kella keeranud. Õnneks tagasi, mitte edasi. Järgmise kella seitsme ajal on juba parem, tuled lähenevad läbi pimeduse ja mõne hetke pärast libiseb Syðradalur üle vee minevikku.
Sõidan Hvannasundi, kust läheb praam nimega Ritan Svínoyle ehk seasaarele. Päike süütab nurga taga oranži valguse. Keegi ülisõbralik asjapulk viipab mu pardale, hoiatades, et saarel on väga vähe inimesi. Väga hea. Lisaks mulle on praamil salk Taani koolilapsi oma koloniaalpärandit üle vaatamas. Neil on mingi piibliõppe aasta, mille käigus üheksa nädalat reisitakse ja eks see jälle üks usureis ole. Õpilased ei Svínoyl ega Fugloyl maha ei lähe, vaid kruiisivad lihtsalt edasi-tagasi.
Tuul viskab laineid hoogsalt üle Svínoy kai. Sõbralik mees püüab mulle veel öelda, et võin ka teisel pool saart maha minna pärast seda kui praam on Fugloyl ära käinud, aga ma ei viitsi seal edasi-tagasi loksuda. Külla on ainult poolteist kilomeetrit. Kapten suudab praami täitsa kaisse kinni sõita ja maalehüppamine ei pea olema väga hoogne. Et oleks huvitavam, on tekk ja kai meresoolast libedad ning üks kohaliku reisija koer mässib mind oma jalutusrihma.
Päike piilub välja ja küla hakkab kohe paistma. Ühtegi öömajale viitavat silti kusagil ei ole. Mul on ilmselgelt puudu jupp strateegilist teavet. Külas vidistavad linnud, päike naaldub mahedalt aknaraamidele. Kedagi pole näha ega kuulda. Seda see siis tähendaski, et inimesi on siin vähe. Süveneb tunne nagu oleksin sattunud veidrasse PÖFFil linastuvasse filmi. Kui Klaksvíki infopunkti töötaja soovitas jalutamise kohta kohalikelt küsida, unustas ta lisada, et kohalik tuleb enne üles leida ja kinni püüda. Näen mere pool kedagi vilksatamas ja saan natist kinni noormehel. Too tunnistab üles, et külalistemaja on küla viimane maja tuldud teed tagasi, maja ees on aed ja kivid ning maja on madal ja vist pruun. Järgmise nurga juures tuleb autost vanamees, kes küsib midagi Klaksvíki kohta ja kannab ette, et tegi minu jaoks majaukse lahti ja tuba on nr 3. Jättes lahtiseks küsimused, kust see auto siia sai ja miks oli uks lukus, suundun lisainfoga varustatult pruuni majja.
Majas on pikk valge koridor. Nr 3 toa uks on lahti, seal on neli voodit ja tohutu suur duširuum. Teisel pool koridori on suur saal, korvides mõned fäärikeelsed raamatud ja hulk lauamänge. Saali taga on köök. Kõlab nagu pioneerilaager. Tühjendan seljakoti külmkappi. Iga kord kui toa ja köögi vahet liigun, süttivad koridoris kõik tuled. Maja on inimtühi. Kusagil naksub midagi. Ilmselt kummitab. Wifi on.
Jalutan läbi lambaaedade. Leian asfalttee, geopeituse aarde, palju lambaid ja vaate naabersaarele Fugloyle. Sigu ei pidavat saarel juba ammust aega olema.
Esimese kella seitsme ajal ei toimu pimedal merel ühtegi liikumist, mis viitaks praamile. Veerand kaheksa paiku hakkavad mul tekkima kahtlused. Guugeldamine annab neile kinnitust. Nad, sindrid, on vahepeal salaja kella keeranud. Õnneks tagasi, mitte edasi. Järgmise kella seitsme ajal on juba parem, tuled lähenevad läbi pimeduse ja mõne hetke pärast libiseb Syðradalur üle vee minevikku.
Sõidan Hvannasundi, kust läheb praam nimega Ritan Svínoyle ehk seasaarele. Päike süütab nurga taga oranži valguse. Keegi ülisõbralik asjapulk viipab mu pardale, hoiatades, et saarel on väga vähe inimesi. Väga hea. Lisaks mulle on praamil salk Taani koolilapsi oma koloniaalpärandit üle vaatamas. Neil on mingi piibliõppe aasta, mille käigus üheksa nädalat reisitakse ja eks see jälle üks usureis ole. Õpilased ei Svínoyl ega Fugloyl maha ei lähe, vaid kruiisivad lihtsalt edasi-tagasi.
Tuul viskab laineid hoogsalt üle Svínoy kai. Sõbralik mees püüab mulle veel öelda, et võin ka teisel pool saart maha minna pärast seda kui praam on Fugloyl ära käinud, aga ma ei viitsi seal edasi-tagasi loksuda. Külla on ainult poolteist kilomeetrit. Kapten suudab praami täitsa kaisse kinni sõita ja maalehüppamine ei pea olema väga hoogne. Et oleks huvitavam, on tekk ja kai meresoolast libedad ning üks kohaliku reisija koer mässib mind oma jalutusrihma.
Päike piilub välja ja küla hakkab kohe paistma. Ühtegi öömajale viitavat silti kusagil ei ole. Mul on ilmselgelt puudu jupp strateegilist teavet. Külas vidistavad linnud, päike naaldub mahedalt aknaraamidele. Kedagi pole näha ega kuulda. Seda see siis tähendaski, et inimesi on siin vähe. Süveneb tunne nagu oleksin sattunud veidrasse PÖFFil linastuvasse filmi. Kui Klaksvíki infopunkti töötaja soovitas jalutamise kohta kohalikelt küsida, unustas ta lisada, et kohalik tuleb enne üles leida ja kinni püüda. Näen mere pool kedagi vilksatamas ja saan natist kinni noormehel. Too tunnistab üles, et külalistemaja on küla viimane maja tuldud teed tagasi, maja ees on aed ja kivid ning maja on madal ja vist pruun. Järgmise nurga juures tuleb autost vanamees, kes küsib midagi Klaksvíki kohta ja kannab ette, et tegi minu jaoks majaukse lahti ja tuba on nr 3. Jättes lahtiseks küsimused, kust see auto siia sai ja miks oli uks lukus, suundun lisainfoga varustatult pruuni majja.
Majas on pikk valge koridor. Nr 3 toa uks on lahti, seal on neli voodit ja tohutu suur duširuum. Teisel pool koridori on suur saal, korvides mõned fäärikeelsed raamatud ja hulk lauamänge. Saali taga on köök. Kõlab nagu pioneerilaager. Tühjendan seljakoti külmkappi. Iga kord kui toa ja köögi vahet liigun, süttivad koridoris kõik tuled. Maja on inimtühi. Kusagil naksub midagi. Ilmselt kummitab. Wifi on.
Jalutan läbi lambaaedade. Leian asfalttee, geopeituse aarde, palju lambaid ja vaate naabersaarele Fugloyle. Sigu ei pidavat saarel juba ammust aega olema.
Kommentaarid
Lisa kommentaar