Hommikul tundub kõik veel ilus.
Vihm jääb järgi just selleks ajaks, kui pakitud saan. Öömaja-vanamees lubab mulle sõnumi saata, kui järgmine kord Tallinnasse tuleb. Tahab mulle ka vihmavarju kaasa anda, millest ma viisakalt keeldun.
Maja lähedal on lõpuks ka matkaraja silt. See tuletab meelde, et eile kohtasin soos päevinäinud viita, mis teavitas viibimisest E1-l. E1 on pikim matkarada läbi Euroopa, ühendades Nordkappi ja Sitsiiliat. Nordkalottruta on osa sellest.
Horisondi kohal on mõned heledamad viirud, mis mind pidevalt üle parema õla kõõritama panevad. Seal tundub isegi päike paistvat. Rada see-eest on äravahetamiseni sarnane ojaga. Loogilisem on astuda raja kõrvale märga samblasse. Jalad saavad sama märjaks, aga kalpsamist on rohkem. Kohe sõidutee ületamise järel annavad veetasemest aimu rajamärkidega kivid, mis on vee all. Hmm.
Paljutõotavad vaated küngastelt, et seejärel maanduda taas madalamal, kus rada on peidetud poolde säärde ulatuvasse lompi. See vesi vuliseb ühelt poolt teed võsast teisele poole teed võssa. Mätaste vahel on sügavad augud, vett täis. Muidu on kõik kena.
Pahin. Jõgesid on kaardile tänase marsruudi kohale märgitud viis-kuus tükki, aga ükski blogija pole neid märkimisväärseks pidanud, seega ei oska midagi karta. Kui tähelepanuta jätta, et ma nagunii kardan kangesti kõiki jõeületusi.
Jõgi on kolm-neli meetrit lai. Keskel paistavad vee alt kaks suurt kivi. Muud põhja pole näha. Matkakepp kaob sügavust proovides käepidemeni vette. Vool on väga kiire. Tavalise veetaseme juures astutakse võibolla neile kividele ega panda vett tähelegi. Seisan ja jõllitan jõge, teades et sealt ma küll läbi ei lähe.
Plaan A. Lähen vaatan veidi ülesvoolu, kas on mõni parem koolmekoht ja kui pole, siis telgin siin lähedal. Täna ei peaks palju vihma sadama, äkki on homme jõgi parem. Seiklen ülesvoolu umbes poolteist kilomeetrit. Enamus sellest kulgeb vööni või õlgadeni tihnikus rabistades. Tihniku all on vesi. Vesi on mõnes kohas nii sügav, et matkakepp põhja ei ulatu. Sinna ei tahaks astuda. Tihnikus elavad muidugi sääsed. Hulgi. Hakkab sadama. Ka hulgi. Leian ilmselt põdrakasvatajate koolmekoha. See näeb parem välja, sest on laiem, aga tundub ka liiga sügav ja kiire vooluga. Suurte kivide vahelt põhja ei näe ka. Jõuan jõe hargnemiseni. Panustan sellele, et osade kaupa on veest kergem üle saada. Lähem jõgi on ühes kohas moodustanud vagase veega lombi. Saan sealt läbi, aga aluspüksteni märjakssaamise hinnaga. Teine jõeharu teisel pool ei ole parem. Üsna kitsas, sügav ja väga kiire. Soojõgi, vett jätkub. Rühman veidi edasi, sest kaardilt paistab veel üks hargnemine. Harujõgi on teisel pool näha, tuleb kivisest künkast alla. Sellest saaks probleemideta üle. Aga sinnani ei saa. Edasi ei tundu mõtet minna. Nüüd olen kahe jõe vahel lõksus. Suurt ringi tehes saan siiski kõrgemalt poolt tollest lombiga jõest hüpates üle. Püksid on üleni märjad, hakkab külm. Vaatan veel mõlemat koolmekohta, aga ei. Liiga ohtlik. Siin telkimisel ei ole ilmselt mõtet. Kui täna nii sajab, on jõgi homme samasugune või hullem. Ees on neid veel. Peale väiksemate kaks suurt, mida isegi soomlased nimetavad raskesti ületatavaks. Lisaks über-mudane soo.
Plaan B. Minna tagasi öömajja. Kui homme ei saja, siis katsuda jõgedega jõudu ülehomme. Toiduga läheb küll kesiseks, aga vast kõnnin pärast arvatust kiiremini või õnnestub vanamehega kuidagi kaubale saada. Ta võtab vastu ainult Norra sularaha, aga seda ei ole mul enam kahe ööbimise ja õhtusöögi jagu järel. Tagasiteel on kõik need lombid ja värgid endiselt alles. Vaateid enam mitte, heledatest rantidest rääkimata. Vanamehe autot maja juures pole, koputamisele keegi ei vasta. Tualett-dušš on lukus. Õnneks on mu endine majake lahti. Panen kuivad riided selga, riputan märjad kuivama. Küte sisse, puhur tööle. Kogun ämbrisse vihmavett, et saaks teed keeta. Majakeses vett pole ja kraan on luku taga. Vaatan ilmateadet. Täna sajab, homme sajab, ülehomme öösel sajab. Nutt ja hala ja telefonikõne Kallele.
Plaan C. Tõsta käpad üles. Nii palju olen matkates õppinud, et loodusega kakelda ei ole mõtet. Ta võidab nagunii ja irvitab veel pealekauba. Matka nimel jõgedes ja soodes eluga riskida ei ole ka mõtet. Edaspidised matkad jääksid ju ära. Olen saanud teada:
- et siinne maastik võib olla veel metsikum kui mu senine kogemus ütles;
- mida kujutab endast üks norra soo;
- et need piltidelt nähtud vaated on siin kusagil tõesti olemas;
- kui palju on palju sääski.
Ja kes teab, milleks see kõik hea on. Unistus jääb alles, nagu ka võimalus see teoks teha. Ükspäev.
Mis on veider, on see, et vanameest pole kuskil. Uksele kirjutatud telefonil ei vasta keegi, FB-s ta aktiivne ei ole. Mitu autot sõidab õue ja siis nõutult minema.
Tänase jalutuskäigu pikkus oli 18,5 km.
Maja lähedal on lõpuks ka matkaraja silt. See tuletab meelde, et eile kohtasin soos päevinäinud viita, mis teavitas viibimisest E1-l. E1 on pikim matkarada läbi Euroopa, ühendades Nordkappi ja Sitsiiliat. Nordkalottruta on osa sellest.
Horisondi kohal on mõned heledamad viirud, mis mind pidevalt üle parema õla kõõritama panevad. Seal tundub isegi päike paistvat. Rada see-eest on äravahetamiseni sarnane ojaga. Loogilisem on astuda raja kõrvale märga samblasse. Jalad saavad sama märjaks, aga kalpsamist on rohkem. Kohe sõidutee ületamise järel annavad veetasemest aimu rajamärkidega kivid, mis on vee all. Hmm.
Paljutõotavad vaated küngastelt, et seejärel maanduda taas madalamal, kus rada on peidetud poolde säärde ulatuvasse lompi. See vesi vuliseb ühelt poolt teed võsast teisele poole teed võssa. Mätaste vahel on sügavad augud, vett täis. Muidu on kõik kena.
Pahin. Jõgesid on kaardile tänase marsruudi kohale märgitud viis-kuus tükki, aga ükski blogija pole neid märkimisväärseks pidanud, seega ei oska midagi karta. Kui tähelepanuta jätta, et ma nagunii kardan kangesti kõiki jõeületusi.
Jõgi on kolm-neli meetrit lai. Keskel paistavad vee alt kaks suurt kivi. Muud põhja pole näha. Matkakepp kaob sügavust proovides käepidemeni vette. Vool on väga kiire. Tavalise veetaseme juures astutakse võibolla neile kividele ega panda vett tähelegi. Seisan ja jõllitan jõge, teades et sealt ma küll läbi ei lähe.
Plaan A. Lähen vaatan veidi ülesvoolu, kas on mõni parem koolmekoht ja kui pole, siis telgin siin lähedal. Täna ei peaks palju vihma sadama, äkki on homme jõgi parem. Seiklen ülesvoolu umbes poolteist kilomeetrit. Enamus sellest kulgeb vööni või õlgadeni tihnikus rabistades. Tihniku all on vesi. Vesi on mõnes kohas nii sügav, et matkakepp põhja ei ulatu. Sinna ei tahaks astuda. Tihnikus elavad muidugi sääsed. Hulgi. Hakkab sadama. Ka hulgi. Leian ilmselt põdrakasvatajate koolmekoha. See näeb parem välja, sest on laiem, aga tundub ka liiga sügav ja kiire vooluga. Suurte kivide vahelt põhja ei näe ka. Jõuan jõe hargnemiseni. Panustan sellele, et osade kaupa on veest kergem üle saada. Lähem jõgi on ühes kohas moodustanud vagase veega lombi. Saan sealt läbi, aga aluspüksteni märjakssaamise hinnaga. Teine jõeharu teisel pool ei ole parem. Üsna kitsas, sügav ja väga kiire. Soojõgi, vett jätkub. Rühman veidi edasi, sest kaardilt paistab veel üks hargnemine. Harujõgi on teisel pool näha, tuleb kivisest künkast alla. Sellest saaks probleemideta üle. Aga sinnani ei saa. Edasi ei tundu mõtet minna. Nüüd olen kahe jõe vahel lõksus. Suurt ringi tehes saan siiski kõrgemalt poolt tollest lombiga jõest hüpates üle. Püksid on üleni märjad, hakkab külm. Vaatan veel mõlemat koolmekohta, aga ei. Liiga ohtlik. Siin telkimisel ei ole ilmselt mõtet. Kui täna nii sajab, on jõgi homme samasugune või hullem. Ees on neid veel. Peale väiksemate kaks suurt, mida isegi soomlased nimetavad raskesti ületatavaks. Lisaks über-mudane soo.
Plaan B. Minna tagasi öömajja. Kui homme ei saja, siis katsuda jõgedega jõudu ülehomme. Toiduga läheb küll kesiseks, aga vast kõnnin pärast arvatust kiiremini või õnnestub vanamehega kuidagi kaubale saada. Ta võtab vastu ainult Norra sularaha, aga seda ei ole mul enam kahe ööbimise ja õhtusöögi jagu järel. Tagasiteel on kõik need lombid ja värgid endiselt alles. Vaateid enam mitte, heledatest rantidest rääkimata. Vanamehe autot maja juures pole, koputamisele keegi ei vasta. Tualett-dušš on lukus. Õnneks on mu endine majake lahti. Panen kuivad riided selga, riputan märjad kuivama. Küte sisse, puhur tööle. Kogun ämbrisse vihmavett, et saaks teed keeta. Majakeses vett pole ja kraan on luku taga. Vaatan ilmateadet. Täna sajab, homme sajab, ülehomme öösel sajab. Nutt ja hala ja telefonikõne Kallele.
Plaan C. Tõsta käpad üles. Nii palju olen matkates õppinud, et loodusega kakelda ei ole mõtet. Ta võidab nagunii ja irvitab veel pealekauba. Matka nimel jõgedes ja soodes eluga riskida ei ole ka mõtet. Edaspidised matkad jääksid ju ära. Olen saanud teada:
- et siinne maastik võib olla veel metsikum kui mu senine kogemus ütles;
- mida kujutab endast üks norra soo;
- et need piltidelt nähtud vaated on siin kusagil tõesti olemas;
- kui palju on palju sääski.
Ja kes teab, milleks see kõik hea on. Unistus jääb alles, nagu ka võimalus see teoks teha. Ükspäev.
Mis on veider, on see, et vanameest pole kuskil. Uksele kirjutatud telefonil ei vasta keegi, FB-s ta aktiivne ei ole. Mitu autot sõidab õue ja siis nõutult minema.
Tänase jalutuskäigu pikkus oli 18,5 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar