ikka Stary Saczi lähistel

Kõlab liiga seksikalt, et mitte vaatama minna. Esimese hooga murran sisse kuhugi raamatupidamisosakonda. Mulle tellitakse inglise keelt rääkiv neiu, kes osutab käega muuseumi suunas ja soovib kena päeva.

Muuseumisse sisestatakse parasjagu paarikümmet sädistavat last. Sellist pisemat sorti ja raskesti hallatavaid. Imbun nende kannul tuppa, aga muuseum tundub olevat algajatele ja alaealistele. Imbun välja tagasi. Väljas võib pildistada kurioosum-tüüpi mesitarusid. Pood on õnneks lukus, mistõttu ei õnnestu midagi kurioosset kodustele mesinikele kaasa osta. Lahti on restoran, kus lahkelt pakutakse kohvi ja meekooki.

Sõidan guugli juhendamisel läbi jõe. Muidugi, see kaks kilomeetrit lühem tee oleks pidanud kohe kahtlane tunduma. Tehnilistesse abivahenditesse on jätkuvalt mõistlik suhtuda eluterve umbusuga. Samas peab guugli kiituseks ütlema, et minu eilse vigina peale, kuidas hääljuhistel eesti keel kaht jalga lonkab, lonkab see täna ainult üht jalga.

Peaingel Mihkli kirik Binarowas on UNESCO nimekirjas. Varustatud kahe telefoninumbriga. Esimesel vastab automaatvastaja. Teisel vastab naisterahvas, kes mind vist hästi ei kuule ja kaks korda tagasi helistab. Teen proovikõne, et aru saada, kas mind üldiselt ikka kuuleb. Kuuleb, aga levi kulub selle proovimisega kõik ära. Saadan sõnumi, sellele ei tule mingit vastust.

Libuszas kirikut ei paista. Või noh paistab, aga ainult uus kirik. Tavaliselt on uus kusagil kohe vana lähedal. Käsi-GPSi abil koordinaatidele jõudes on selge, miks kirikut hästi näha polnud. Jõudsin liiga hilja. Üks Poola ilusamaid puitkirikuid vedeleb söestunud palgikuhjadena ümber kirikupõranda. Kõik see mitusada aastat seotud süsinikku on vallandunud ühe pahvakuga. Võibolla sellepärast on kirikute aadressidena kirjas tuletõrjedepood. Hiljem internet ütleb, et kirik põles juba aastal 2016. Kahtlusalused on juhtmed või süütamine. 1986 oli süütamine, aga siis jäi rohkem alles. Eelmisel aastal otsustas kultuuriministeerium, et kirikut enam uuesti üles ei ehitata. Sellest oli säilinud umbes 20%.

Sękowas Filipi ja Jaakobi juures läheb paremini. Uksel on telefoninumber, vastab energiline naishääl. Esitan oma tarkusega konstrueeritud poolakeelse küsimuse. Jah, saab kirikut vaadata, tulen viie minuti pärast, kõlab vastus. Vau, ta sai aru, mis ma ütlesin! Seegi kirik on UNESCO kirjades, endal katus alt laienev nagu kellukas. Seest on pigem tagasihoidlik, aga mis sa sest 500-aastasest kirikust ikka tahad, on giidi kommentaar. Kui ma seda õigesti interpreteerin. Tylko po polsku.

Edasi on riburada pidi Ropica Górna, Skwirtne ja Kwiatoń. Päike tuleb välja ja selle valguses on kõik kirikud kenad, ainult Skwirtne oma asub sõnaotseses mõttes lehma taga. Istun Kwiatońis tükk aega pingil päikese käes. Mõnus soe. Lind laulab, sõnnik lõhnab.

Ikoonihuvilised peaksid tulema siia suvel. Kirikud on lahti 20. juunist kuni 30. septembrini. Mind aga huvitaski rohkem arhitektuur ja see, mis seisus kirikud on ja kas neid ka kasutatakse. Kasutatakse ja mõningate eranditega (Libusza!) on need ka heas korras.

Kui see Poola-reis oleks õhtusöök, siis olen nüüd söönud ära eelroa ja põhiroa ning on aeg asuda magustoidu kallale.

Vahepalana puutun kokku Omniva teenusega „Prindi ja palveta“.