Vila do Bispo-Carrapateira, 22,6 + 5,9 km

Hommikusöök on vegan, sest pererahvas on veganid. Uurin, kuidas nad sellega hakkama saavad.
Neil on kindlad kohad, kus nad väljas söömas käivad või siis söövad suppi, riis ja salateid. Selgub ka, mis värk on mitmesse kohta soditud naftavastaste loosungitega. Kavas on teha uuringuid nafta leidumise kohta Algarvega piirnevas meres. Algarve majandus põhineb peamiselt turismil ja kalapüügil. Igasugune õnnetus paneks piirkonnale totaalse põntsu, sellest ka kohalike vastuseis. Meenutatakse 1755. aasta Lissaboni maavärinat. Lisaks ei ole riigil erilist kasu asjas sees, sest huvilised on teiste riikide ärimehed.
Taevas on sinise-valgeprügine, maastik tasane, siin-seal puudesalud. Lõhnab rohu, vilja ja lillede järele. Fóia ja Picota sinetavad endiselt taamal. Veidi uskumatu tundub, et alles mõned päevad tagasi seisin seal üleval. Vastu tuleb mitmeid inimesi, mis tähendab, et pükse vahetama ja pissipeatusele tuleb rajalt eemale minna.
Tekivad pinnavormid, aga Carrapateira suunas on kergem minna. Järsku ülesturnimist on vähem. Kõrguseskaala on kah 50 meetri raadiuses, mitte 700 meetri peale venitatud. Teele jääb tiik, kus konnad üksteist taga ajavad.
Poolel teel olev Pedralva küla kiiskab säravvalgena. Ei mingeid romantilisi varemeid enam, kõik majad on üles vuntsitud. Restoran on täis turiste. Vastuvõtt on tõre, stiilis, mis ma sealt otsin, mitu mind on jne. Korduva kinnituse peale, et tahan süüa, teatab neiu, et seda lauda on tal lõuna jaoks vaja. Ee? Väiksem laud kolib siiski päikese käest varju, aga menüüs on joogid ja võileivad. Lõuna? Kui olen võileiva ära tellinud, märkan, et teistes laudades on suuremad menüüd. No mida. Suurt kotti peab jaksama võileiva najal üle nende kurrutatud maastiku vedada, aga need, kes autoga ühest söögikohast teise sõidavad, on ära teeninud kolmekäigulise lõuna? Sel kohal oleks küll vaja kaebuste raamatut, mida nad siin tihedalt reklaamivad. Saan aru küll, et inimestel on majanduslik väärtus ainult karjakaupa, aga kas ikka peab hakkama oma jootraha vähendama juba enne kui olen jõudnud maha istuda. Veel üks põhjus turistlikke kohti vältida.
Edasine roheline org on kena, kuus korda tuleb üht ja sama jõge ületada. Teeservas roomab mees ja vaatab lilli luubiga. Lillhernes ronib takjat pidi üles ja üldse vedelevad kõik need taimed, mis mammal ontlikult peenras kasvavad, siin suvaliselt mööda maapinda. Varsti ongi künka taga meri ja Carrapateira valge majakuhi. Inimesi ja söögikohti murdu. Öömaja tundub kuuluma prantslastele ja personal on Hollandist. Kas see ikka kvalifitseerub kohaliku majanduse toetamiseks?
Kalameherada teeb 10-kilomeetrise tiiru mere ääres. Longin sinnapoole. Esialgu läbi lilletatud liivaluidete, siis autode ja suvitajate vahel. Rada peaks hoidma ära selle, et inimesed igal pool taimestikku tallavad. Siin on lausa laudtee, aga ega see ei ole seganud igaühel oma rada tegemast. Rannas on surfajad, ujujad ja päevitajad. Sean ennast sisse kõige kaugema platvormi serval, kuhu inimesi väga ei paista. Rannik on muidugi ilus. Vedelen veidi. Kogu rada ei jõua enam läbi käia ja jalutan sama teed pidi tagasi sööma.
Eelmine
Barão de São João-Vila do Bispo, 24,7 km
Järgmine
Carrapateira-Arrifana, 24,4 km

Lisa kommentaar

Email again: