Seitsme paiku ronime telgist välja. Piknik-hommikusöök. Ilm on ilus ja
pilvitu.
Pakkimine ja hobuste saduldamine võtab aega. Hobuse selga
pannakse kõigepealt mingi riie, siis mustriline vaip, siis rinna- ja
sabarihmaga sadul ja sellele kaks lambanahka. Päris kõrge kuhi. Sadula
taha lähevad kotid. Sellised spetsiaalsed hobuse selga panemise kotid
paksust rohelisest presendist.
Krõõp on mulle maalt võtnud kaasa säärised erinevast paarist, aga õnneks erinevate jalgade omad.
Vantsime hakatuseks pikalt läbi lauge oru, tegema midagi eriti õnneks ei pea, hobune reageerib vähimagi sõrmeliigutuse peale. Mitte nagu Elektra, kelle pea võib venitada täiesti viltu vasakule, aga jalad lähevad tal ikka paremale. Khanat suitsetab ees ja Kuban venitab taga monotoonset laulujoru. Kahe tunni pärast jõuame eile autoga ületatud jõeni, kus peame piknikku. Lõuna siis. Palav, taevas on üksikud valged pilved. Saabuvad vasikad, mis tähendab hulka vasikaportreid.
Pärast lõunat muutub maastik lainelisemaks ja vaated vägevamaks. Ronime üles Terskei- Torpoki kurule (3033 m). Sealt alla läheb tee serpentiinis ja teeb 32 sakki. All on jõgi. Suund alla, osad serpentiinikäärud lõikame Khanati juhtimisel otseks, mis tähendab püstloodis maastikku. Üldiselt tahaks maha minna, aga ei sobi vist hakata kohe alguses arvamust avaldama. Taganemisteed enam pole. Hobused tajuvad õnneks maastikku ja kive hästi. Kärbes-hobused. Üleval kuru kohal on taevas taevakarva sinine ja all teeb jõgi mere häält. Minu hobune üritab pidevalt käigu pealt midagi süüa. Hobuse nimi on Karakashga. Kara tahendab musta ja kashga midagi selle valge triibu kohta, mist tal nina peal on. Hobuste nimed pannakse siin tihti värvi järgi.
Lõpuks jõuame alla jõeni, möödume kitsekarjast ja jurtast. Jurtaelanikud kutsuvad meid kumõssi jooma, vana kirgiisi komme kõiki möödujaid endale külla kutsuda. Läheme pisut edasi ja paneme telgid jõe äärde üles. Väga maaliline koht. Telki üles pannes koperdan ringi paljajalu ja astun omale mingi oga jalga, mis enam ära ei tule. Teeme väikse jõepesu, vesi on pehmelt öeldes külm.
Jurtas pakutakse lisaks kumõssile ka omatehtud võid ja jogurtit, mis maitseb nagu vahukoor. Ei saa just öelda, et kumõss meie eriline lemmik oleks. Maitse on harjumatu, kibe. Meenutab heal juhul natuke keefiri.
Perenaine saab peagi 40, tal on 4 poega, vanim ülikoolis, noorim 2-aastane. Saabub vanamees, kes teatab, et Eestist, see tähendab omad, nashi. Rivistutakse perepildiks ja poseeritakse hobuselüpsil. Jurtas on kutsikas, kelle nimi kõlab nagu Parbus.
Telkide juures tagasi, loeme raamatut ja ootame õhtusööki. Polegi ammu söönud.
Välivetsud on eranditult hea vaatega. Kui naasen õhtuselt ringkäigult, uriseb üks hobune minu peale, nuusutab üle ja rahuneb maha.
Khanat kaaperdab jurtast lapse, kes lõbustab giide õhtusöögi ajal. Meie jaoks on lapsel vaid fotograafiline väärtus.
Niipea kui päike mäe taha kaob, langeb temperatuur mitme kraadi võrra.
Krõõp on mulle maalt võtnud kaasa säärised erinevast paarist, aga õnneks erinevate jalgade omad.
Vantsime hakatuseks pikalt läbi lauge oru, tegema midagi eriti õnneks ei pea, hobune reageerib vähimagi sõrmeliigutuse peale. Mitte nagu Elektra, kelle pea võib venitada täiesti viltu vasakule, aga jalad lähevad tal ikka paremale. Khanat suitsetab ees ja Kuban venitab taga monotoonset laulujoru. Kahe tunni pärast jõuame eile autoga ületatud jõeni, kus peame piknikku. Lõuna siis. Palav, taevas on üksikud valged pilved. Saabuvad vasikad, mis tähendab hulka vasikaportreid.
Pärast lõunat muutub maastik lainelisemaks ja vaated vägevamaks. Ronime üles Terskei- Torpoki kurule (3033 m). Sealt alla läheb tee serpentiinis ja teeb 32 sakki. All on jõgi. Suund alla, osad serpentiinikäärud lõikame Khanati juhtimisel otseks, mis tähendab püstloodis maastikku. Üldiselt tahaks maha minna, aga ei sobi vist hakata kohe alguses arvamust avaldama. Taganemisteed enam pole. Hobused tajuvad õnneks maastikku ja kive hästi. Kärbes-hobused. Üleval kuru kohal on taevas taevakarva sinine ja all teeb jõgi mere häält. Minu hobune üritab pidevalt käigu pealt midagi süüa. Hobuse nimi on Karakashga. Kara tahendab musta ja kashga midagi selle valge triibu kohta, mist tal nina peal on. Hobuste nimed pannakse siin tihti värvi järgi.
Lõpuks jõuame alla jõeni, möödume kitsekarjast ja jurtast. Jurtaelanikud kutsuvad meid kumõssi jooma, vana kirgiisi komme kõiki möödujaid endale külla kutsuda. Läheme pisut edasi ja paneme telgid jõe äärde üles. Väga maaliline koht. Telki üles pannes koperdan ringi paljajalu ja astun omale mingi oga jalga, mis enam ära ei tule. Teeme väikse jõepesu, vesi on pehmelt öeldes külm.
Jurtas pakutakse lisaks kumõssile ka omatehtud võid ja jogurtit, mis maitseb nagu vahukoor. Ei saa just öelda, et kumõss meie eriline lemmik oleks. Maitse on harjumatu, kibe. Meenutab heal juhul natuke keefiri.
Perenaine saab peagi 40, tal on 4 poega, vanim ülikoolis, noorim 2-aastane. Saabub vanamees, kes teatab, et Eestist, see tähendab omad, nashi. Rivistutakse perepildiks ja poseeritakse hobuselüpsil. Jurtas on kutsikas, kelle nimi kõlab nagu Parbus.
Telkide juures tagasi, loeme raamatut ja ootame õhtusööki. Polegi ammu söönud.
Välivetsud on eranditult hea vaatega. Kui naasen õhtuselt ringkäigult, uriseb üks hobune minu peale, nuusutab üle ja rahuneb maha.
Khanat kaaperdab jurtast lapse, kes lõbustab giide õhtusöögi ajal. Meie jaoks on lapsel vaid fotograafiline väärtus.
Niipea kui päike mäe taha kaob, langeb temperatuur mitme kraadi võrra.
Lisa kommentaar