Hommikul on veidi pilvi, aga midagi sadama ei hakka.
Vahelduseks lähen teist rada pidi tagasi. Võililli on rohkem ja rassimist vähem, aga kohati tuleb ikka ratast käekõrval lükata, kuigi sellele rajale hästi ratta kõrval kõndima ei mahu. Üks jämedam puutüvi tuleb ka ületada.
Kasutan RMK rada kuni Kõrgeperveni. Mäletan, et vahepeal oli tore Valgamaa mets, mis okastraadiga piiratud. See on alles. Uimerdan ja naudin metsateed ja värvilist metsamaastikku. Erkroheline mustikas, oliivroheline „tavaline“ sammal ja hall põdrasamblik.
Tellingumäel olid eelmine kord jalgratturid, kes olid minust juba kuulnud. Seekord peetakse üle tee aktiivselt lehmi. Kõrgepervel ujumispeatus. Mõnus elu. Ja jälle on Kõrgeperve see koht, kust tuleb edasi minna, sest Katri.
Jätan RMK raja ja keeran vasakule, kus ootab Valga, minu lähimineviku ja -tuleviku tsivilisatsiooni kõrgpunkt. Järgmine kord kohtun RMK rajaga Iklas.
Koikküla poe ukse taha on kuulda, et sees analüüsitakse jäätisi. Memm küsib iga jäätise kohta, müüja teeb temaga koos ringkäiku jäätisekastide juures ja seletab kannatlikult, mis iga jäätise sees on ja milline on glasuur.
Tee kulgeb piki piiri, vasakul võib otse Lätti vaadata. Lätist tuleb jänes, loivab üle tee, vaatab mind ja siksakitab sirelitesse.
Linna sisse sõites näitab tabloo minu kiiruseks 19 km/h ja manab ette rohelise naerunäo. Valga inimeste kiituseks peab ütlema, et nad oskavad ehitada selliseid kergliiklusteid, mis on ilma hüpekata. Kogu ülejäänud Eesti tuleks siia väljaõppele saata.
Kuigi linnapiiril on Sassi reklaamitud hotelli silt, on mul parem plaan. See näeb ette Vabaduse tänaval Müllersoni ärimaja leidmist ja sealt Katri korteri võtmete saamist. Katri ise on Tallinnas teatris, kultuurne inimene ikkagi. Väike mälumäng õige korteriuksega, aga kõik sujub nagu õlitatult. Laual on silt, et võin kasutada külmkappi, aga ma asun kõigepealt dušši ja pesumasinat kuritarvitama. Või noh, kõigepealt lokaliseerin tolmuimeja ja püüan veidi oma pagasit puhastada. Katri puhtas elamises tundub kõik minuga seotu väga räpane. Panen kõik asjad laadima.
Lähen ostan igaks juhuks pisikese gaasipurgi. Ennist kotte pakiraamilt võttes märkasin, et üks kruvi on jalutama läinud. Võtsin teise poole kruvi näidiseks kaasa. Gaasipurgimees teab, et veidi edasi autokaupade poes peaks olema poldipood. Ongi. Neil on täpselt samasugune kruvi! Ja seib. Müüja saab kohe aru, et jalgratas. Siis varun toidupoest produkte ja olen kangesti uhke, et oskan Valgas nii pädevalt käituda.
Lasen eilse blogipostituse üles ja söön ära suurema osas laual leiduvaid komme. Piinlik lugu. Edasi haarab mind paanika, et juhtub nii nagu Värskas ja kõik söögikohad pannakse kinni. Interneti vastupidistest kinnitustest hoolimata sean kohe sammud Voorimehe pubisse, mis on veel mitu tundi lahti. Mees leti taga loeb ette nii palju praelisandeid, et mul jookseb kõvaketas kokku. Laulab Pearu Paulus.
Väntamist 65 km.
Kasutan RMK rada kuni Kõrgeperveni. Mäletan, et vahepeal oli tore Valgamaa mets, mis okastraadiga piiratud. See on alles. Uimerdan ja naudin metsateed ja värvilist metsamaastikku. Erkroheline mustikas, oliivroheline „tavaline“ sammal ja hall põdrasamblik.
Tellingumäel olid eelmine kord jalgratturid, kes olid minust juba kuulnud. Seekord peetakse üle tee aktiivselt lehmi. Kõrgepervel ujumispeatus. Mõnus elu. Ja jälle on Kõrgeperve see koht, kust tuleb edasi minna, sest Katri.
Jätan RMK raja ja keeran vasakule, kus ootab Valga, minu lähimineviku ja -tuleviku tsivilisatsiooni kõrgpunkt. Järgmine kord kohtun RMK rajaga Iklas.
Koikküla poe ukse taha on kuulda, et sees analüüsitakse jäätisi. Memm küsib iga jäätise kohta, müüja teeb temaga koos ringkäiku jäätisekastide juures ja seletab kannatlikult, mis iga jäätise sees on ja milline on glasuur.
Tee kulgeb piki piiri, vasakul võib otse Lätti vaadata. Lätist tuleb jänes, loivab üle tee, vaatab mind ja siksakitab sirelitesse.
Linna sisse sõites näitab tabloo minu kiiruseks 19 km/h ja manab ette rohelise naerunäo. Valga inimeste kiituseks peab ütlema, et nad oskavad ehitada selliseid kergliiklusteid, mis on ilma hüpekata. Kogu ülejäänud Eesti tuleks siia väljaõppele saata.
Kuigi linnapiiril on Sassi reklaamitud hotelli silt, on mul parem plaan. See näeb ette Vabaduse tänaval Müllersoni ärimaja leidmist ja sealt Katri korteri võtmete saamist. Katri ise on Tallinnas teatris, kultuurne inimene ikkagi. Väike mälumäng õige korteriuksega, aga kõik sujub nagu õlitatult. Laual on silt, et võin kasutada külmkappi, aga ma asun kõigepealt dušši ja pesumasinat kuritarvitama. Või noh, kõigepealt lokaliseerin tolmuimeja ja püüan veidi oma pagasit puhastada. Katri puhtas elamises tundub kõik minuga seotu väga räpane. Panen kõik asjad laadima.
Lähen ostan igaks juhuks pisikese gaasipurgi. Ennist kotte pakiraamilt võttes märkasin, et üks kruvi on jalutama läinud. Võtsin teise poole kruvi näidiseks kaasa. Gaasipurgimees teab, et veidi edasi autokaupade poes peaks olema poldipood. Ongi. Neil on täpselt samasugune kruvi! Ja seib. Müüja saab kohe aru, et jalgratas. Siis varun toidupoest produkte ja olen kangesti uhke, et oskan Valgas nii pädevalt käituda.
Lasen eilse blogipostituse üles ja söön ära suurema osas laual leiduvaid komme. Piinlik lugu. Edasi haarab mind paanika, et juhtub nii nagu Värskas ja kõik söögikohad pannakse kinni. Interneti vastupidistest kinnitustest hoolimata sean kohe sammud Voorimehe pubisse, mis on veel mitu tundi lahti. Mees leti taga loeb ette nii palju praelisandeid, et mul jookseb kõvaketas kokku. Laulab Pearu Paulus.
Väntamist 65 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar