Pärast öist spordile kaasaelamist magame kaua. Hommikul ei ole vastu
ootusi mitte mingit kakhi spirulit, vaid suht sinine taevas. Neetud.
Aga
mis seal ikka, ehk muudetakse ilmateadet ka homseks.
Meie öömajas süüa ei anta. Leiame Likanist hotelli, kus koristatakse pulmapeo jälgi ja ollakse nõus meile võileiba, tatraputru ja teed andma.
Järgmine peatus looduspargi kontoris, kus eriti midagi tarka valvurilt teda ei saa, aga saan korraliku kaardi.
Sõit läbi päikeseliste mägede. Pärast Atskurit mets kaob. Mõningane faasinihe fotostoppide ajastamise osas toob kaasa juhivahetuse.
Ronime Khertvisi kindlusse, mille kaks torni on ehitatud kuninganna Tamari korraldusel. Esimesed alged asutusest on juba 2. sajandist e.Kr. Kedagi pole kodus. Edasi on üle kanjoni näha kaljuga ühte sulavat Tmogvi kindlust.
Vardzia kujutab endast Ajanta-taolisi koopaid, aga need polnud mõeldud mitte ainult erakutele, vaid elamiseks kogu külale. On ka kirik, kus Tamari pilt. Ja käigud üles ja alla.
Teel siia nägime silti "Traditional bakery". Tagasisõites peame kinni ja küsime, mis värk on. See kant on oma leiva poolest tuntud. Vanem naine mustas rõivas laseb meid lahkesti sisse ja võtab viimased saiad ahjust. Istutab meid värskelt lakitud laua taha ja läheb tagaaeda kurke, tomateid ja paprikat korjama. Oleme tema esimesed kliendid. Toob ka samast mägedest korjatud taimedest teed ja omatehtud moosi. Nämm. Nagu oleks vanaema juures külas. Mustas riides on ta sellepärast, et tema laps on surnud, aga tal on kaks lapselast.
Kui maksata tahame, hakkab tädi muidugi kätega vehkima, ja korjab siis meile puu otsast pähkleid, ploome ja annab kaasa veel terve suure saia, kurki ja tomatit. Lõpuks murrab veel mulle ka kaks roosi. Appi.
Kuna päike veel lubab, põikame Sapara kloostri juurde, mis asub keset metsa, pärit 13. sajandist. Sees laulavad mungad. Mungad on siin igal pool väga haritud ja kammitud moega.
Pilved on roosad ja lillad. On sildid Türgi ja Armeenia piiridele. Riikiderohke kant. Veider, Gruusia on siiski päris korraliku suurusega riik, aga kuhugi suunas minema hakates jooksed ikka peadpidi vastu mõnda piiri.
Atskuris on mul välja vaadatud Nicki ja George nimeline külalistemaja. Nooled näitavad kuhugi tagumistele pimedatele tänavatele ja oleme ürituse suhtes üsna kahtleval seisukohal. Leiame möödakäijate abiga lõpuks pimeda maja, kus väidetavalt hotellindusega tegeletakse. Kolistame ringi, koer hakkab haukuma. Otsustame Likanisse sõita. Kui oleme juba auto juures, ilmub lagedale peremees. Jah, võib küll tuba vaadata. Kui tuled põlema pannakse, on näha kena maja. Suured toad ja internet. Võimalik saada homseks hobuseid. Perenaine Maia on ülirõõmus meid nähes ja eriti rõõmsad on nad kuuldes, et äsja netti ülesriputatud reklaamist ka kasu on olnud.
Ajame arvuti juurest ära kolm poissi, kes seal koolitükke teevad, nagu hiljem selgub. Siis palutakse sööma. Hubases toas on kaetud lookas laud kahele. Lisaks saabub praetud kana. Terve söögiaja itsitame hämmastunult ja kiidame kõike ümbritsevat, et minema ei jõudnud sõita. Lubatakse homseks meile jänest küpsetada ja sauna saab ka.
Meie öömajas süüa ei anta. Leiame Likanist hotelli, kus koristatakse pulmapeo jälgi ja ollakse nõus meile võileiba, tatraputru ja teed andma.
Järgmine peatus looduspargi kontoris, kus eriti midagi tarka valvurilt teda ei saa, aga saan korraliku kaardi.
Sõit läbi päikeseliste mägede. Pärast Atskurit mets kaob. Mõningane faasinihe fotostoppide ajastamise osas toob kaasa juhivahetuse.
Ronime Khertvisi kindlusse, mille kaks torni on ehitatud kuninganna Tamari korraldusel. Esimesed alged asutusest on juba 2. sajandist e.Kr. Kedagi pole kodus. Edasi on üle kanjoni näha kaljuga ühte sulavat Tmogvi kindlust.
Vardzia kujutab endast Ajanta-taolisi koopaid, aga need polnud mõeldud mitte ainult erakutele, vaid elamiseks kogu külale. On ka kirik, kus Tamari pilt. Ja käigud üles ja alla.
Teel siia nägime silti "Traditional bakery". Tagasisõites peame kinni ja küsime, mis värk on. See kant on oma leiva poolest tuntud. Vanem naine mustas rõivas laseb meid lahkesti sisse ja võtab viimased saiad ahjust. Istutab meid värskelt lakitud laua taha ja läheb tagaaeda kurke, tomateid ja paprikat korjama. Oleme tema esimesed kliendid. Toob ka samast mägedest korjatud taimedest teed ja omatehtud moosi. Nämm. Nagu oleks vanaema juures külas. Mustas riides on ta sellepärast, et tema laps on surnud, aga tal on kaks lapselast.
Kui maksata tahame, hakkab tädi muidugi kätega vehkima, ja korjab siis meile puu otsast pähkleid, ploome ja annab kaasa veel terve suure saia, kurki ja tomatit. Lõpuks murrab veel mulle ka kaks roosi. Appi.
Kuna päike veel lubab, põikame Sapara kloostri juurde, mis asub keset metsa, pärit 13. sajandist. Sees laulavad mungad. Mungad on siin igal pool väga haritud ja kammitud moega.
Pilved on roosad ja lillad. On sildid Türgi ja Armeenia piiridele. Riikiderohke kant. Veider, Gruusia on siiski päris korraliku suurusega riik, aga kuhugi suunas minema hakates jooksed ikka peadpidi vastu mõnda piiri.
Atskuris on mul välja vaadatud Nicki ja George nimeline külalistemaja. Nooled näitavad kuhugi tagumistele pimedatele tänavatele ja oleme ürituse suhtes üsna kahtleval seisukohal. Leiame möödakäijate abiga lõpuks pimeda maja, kus väidetavalt hotellindusega tegeletakse. Kolistame ringi, koer hakkab haukuma. Otsustame Likanisse sõita. Kui oleme juba auto juures, ilmub lagedale peremees. Jah, võib küll tuba vaadata. Kui tuled põlema pannakse, on näha kena maja. Suured toad ja internet. Võimalik saada homseks hobuseid. Perenaine Maia on ülirõõmus meid nähes ja eriti rõõmsad on nad kuuldes, et äsja netti ülesriputatud reklaamist ka kasu on olnud.
Ajame arvuti juurest ära kolm poissi, kes seal koolitükke teevad, nagu hiljem selgub. Siis palutakse sööma. Hubases toas on kaetud lookas laud kahele. Lisaks saabub praetud kana. Terve söögiaja itsitame hämmastunult ja kiidame kõike ümbritsevat, et minema ei jõudnud sõita. Lubatakse homseks meile jänest küpsetada ja sauna saab ka.
Lisa kommentaar