Kavas on külastada 1001 öö juttude prototüübiks olevat paleed, mistõttu
tuleb hommikul seda arvestades kauem magada.
Raamatu järgi avatakse
palee alles 8.30. Ja hotell pakub hommikusööki alates kaheksast. Kui
poole kaheksa paiku üles ronin, on jalgratturid juba seal ja sööki
sätitakse ka juba. Muu jutu hulgas saavad nad ka teada, et pühapaeva
öösel keerati kella ja sellepärast polegi neile veel tahetud
hommikusööki anda. Taustaks Ararati mägi, 5000+ midagi meetrit.
Paleeni jõudes pole seal kedagi muud kui kanadalane Owen, kes nukralt kivihunniku otsas istub. Veedame informatiivse pooltunni, kuniks saabuvad kaks meest võtmega. Asi oli ootamist väärt. Restaureeritud on taaskord hästi ja paar inimest saabuvad alles siis, kui lahkuma hakkan. Uitame mööda pasha ja haaremi eluruume. Kõige vägevam on mošee, kus säilinud on ka kuplimaalingud. Või uuesti joonistatud. Helipildi eest hoolitsevad tuvid. Satume suurele paberist kolmnurgale, kus osa teksti kahtlaselt arusaadav välja näeb. Eestikeelne jutt! Annika Haasi fotod. Misasi? Tuleb välja, et esimesena ronis Ararati otsa Tartu Ülikooli professor Friedrich Parrot 9. oktoobril 1829. Ja Eesti saatkond on paleesse selle puhul kolmnurga ehitanud. Lahe. Kanadalane ei usu oma silmi.
Jätkan matka põhja suunas, algab tasandik ja kahel pool laiuvad viinamarjaistandused ja õunaaiad. Õunad otse tootjalt.
Kulgen peaaegu paralleelselt Iraani ja siis Armeenia piiriga. Ilmselt seetõttu küsitakse esimeses kontrollpunktis üksikasjalikult, millistest linnadest olen läbi sõitnud ja kuhu kavatsen edasi minna. Kogu see lugu antakse kuhugi telefoni teel edasi. Neetud, mulle ei meeldi, kui mul silma peal hoitakse. Teises kontrollpunktis küsitakse midagi fotoaparaadi kohta. Teen näo nagu ei saaks midagi aru. Nojah, natuke maad tagasi sai ju punaseid mägesid pildistatud. Aga türgikeelsete sõduritega ma siin küll koos pilte ei kavatse vaatama hakata. Kuna olen lootusetult umbkeelne, lubatakse mul koos kahtlemata ülisalajast informatsiooni kandvate piltidega edasi sõita. Hakkab silma, et paljude mägede otsas on vaatlustornid.
Saan pihta vene keelt rääkivale raadiojaamale. Vahepeal tuleb ka mingit muud keelt, mis pole ei türgi ega pärsia. Ilmselt siis kas aserid või armeenlased. Nüüd peaks paremale juba Armeenia jääma. Kui see just Nakhchivan ei ole. Hee, armeenia raadio.
Küsimärgiga plaani võetud Beshkilise varemeteni ei näita ühtegi silti ja sellises kahtlases piirkonnas otsustan parem mitte suva peale seiklema minna. Jätan parem Ani jaoks rohkem aega.
Ani on Armeenia kuningriigi kunagine pealinn, millest kulges läbi siiditee nagu sel ajal kombeks. Mingil ajal võtsid linna üle seljukid, siis sebisid seal mongolid, keda majade katkiminek maavärinas eriti ei häirinud. Siiditee kolis mujale, inimesed tassisid varemest ilmselt kive omale majaehituseks ja nii ta seal nüüd seisab.
Siltidega on neil küll siin väike probleem. Poole maa peal näitab silt äkki paremale, kust pinnasteed mööda saab jälle täitsa naturaalsesse külla. Püüan mitte kanadele ja kalkunitele peale sõita.
Enne õigesse kohta kohale jõudmist saan sõnumi ja tean juba enne telefoni taskust valja õngitsemist, milles asi. Muidugi, teretulemast Armeeniasse.
Olen Anis ainus külaline ja saan täitsa vabalt hulkuda mööda välja varemete vahel ja püüda ette kujutada, mis siit kõik üle on käinud. Eriti lahe on üks poolenisti säilinud maalingutega kirik. Uitan ringi, kuniks päike mägede taha kaob. Aega võiks muidugi alati rohkem olla.
Pime Kars on eriti segadusttekitav ja päriselus on ju ka linnadel tunduvalt rohkem tänavaid kui LP kaardi peal. Leian hotelli, mis sedapuhku on isegi nii peen, et on olemas kaks rätikut ja föön.
Pugin kõhu täis restoranis, kus räägitakse inglist ja pliit on keset tuba.
Internetipunktist saan kaasa peotäie mingit kleepuvat sodi. Bakhlaava. Kars pidi olema kõva meelinn.
Enamus türklasi tunduvad olevama sõbralikud, aga üldine tunne on siiski suht ebaturvaline. Ei mäleta küll, et oleksin varem pidanud vajalikuks tänaval jalutades taskunuga haarevalmis hoida :)
Paleeni jõudes pole seal kedagi muud kui kanadalane Owen, kes nukralt kivihunniku otsas istub. Veedame informatiivse pooltunni, kuniks saabuvad kaks meest võtmega. Asi oli ootamist väärt. Restaureeritud on taaskord hästi ja paar inimest saabuvad alles siis, kui lahkuma hakkan. Uitame mööda pasha ja haaremi eluruume. Kõige vägevam on mošee, kus säilinud on ka kuplimaalingud. Või uuesti joonistatud. Helipildi eest hoolitsevad tuvid. Satume suurele paberist kolmnurgale, kus osa teksti kahtlaselt arusaadav välja näeb. Eestikeelne jutt! Annika Haasi fotod. Misasi? Tuleb välja, et esimesena ronis Ararati otsa Tartu Ülikooli professor Friedrich Parrot 9. oktoobril 1829. Ja Eesti saatkond on paleesse selle puhul kolmnurga ehitanud. Lahe. Kanadalane ei usu oma silmi.
Jätkan matka põhja suunas, algab tasandik ja kahel pool laiuvad viinamarjaistandused ja õunaaiad. Õunad otse tootjalt.
Kulgen peaaegu paralleelselt Iraani ja siis Armeenia piiriga. Ilmselt seetõttu küsitakse esimeses kontrollpunktis üksikasjalikult, millistest linnadest olen läbi sõitnud ja kuhu kavatsen edasi minna. Kogu see lugu antakse kuhugi telefoni teel edasi. Neetud, mulle ei meeldi, kui mul silma peal hoitakse. Teises kontrollpunktis küsitakse midagi fotoaparaadi kohta. Teen näo nagu ei saaks midagi aru. Nojah, natuke maad tagasi sai ju punaseid mägesid pildistatud. Aga türgikeelsete sõduritega ma siin küll koos pilte ei kavatse vaatama hakata. Kuna olen lootusetult umbkeelne, lubatakse mul koos kahtlemata ülisalajast informatsiooni kandvate piltidega edasi sõita. Hakkab silma, et paljude mägede otsas on vaatlustornid.
Saan pihta vene keelt rääkivale raadiojaamale. Vahepeal tuleb ka mingit muud keelt, mis pole ei türgi ega pärsia. Ilmselt siis kas aserid või armeenlased. Nüüd peaks paremale juba Armeenia jääma. Kui see just Nakhchivan ei ole. Hee, armeenia raadio.
Küsimärgiga plaani võetud Beshkilise varemeteni ei näita ühtegi silti ja sellises kahtlases piirkonnas otsustan parem mitte suva peale seiklema minna. Jätan parem Ani jaoks rohkem aega.
Ani on Armeenia kuningriigi kunagine pealinn, millest kulges läbi siiditee nagu sel ajal kombeks. Mingil ajal võtsid linna üle seljukid, siis sebisid seal mongolid, keda majade katkiminek maavärinas eriti ei häirinud. Siiditee kolis mujale, inimesed tassisid varemest ilmselt kive omale majaehituseks ja nii ta seal nüüd seisab.
Siltidega on neil küll siin väike probleem. Poole maa peal näitab silt äkki paremale, kust pinnasteed mööda saab jälle täitsa naturaalsesse külla. Püüan mitte kanadele ja kalkunitele peale sõita.
Enne õigesse kohta kohale jõudmist saan sõnumi ja tean juba enne telefoni taskust valja õngitsemist, milles asi. Muidugi, teretulemast Armeeniasse.
Olen Anis ainus külaline ja saan täitsa vabalt hulkuda mööda välja varemete vahel ja püüda ette kujutada, mis siit kõik üle on käinud. Eriti lahe on üks poolenisti säilinud maalingutega kirik. Uitan ringi, kuniks päike mägede taha kaob. Aega võiks muidugi alati rohkem olla.
Pime Kars on eriti segadusttekitav ja päriselus on ju ka linnadel tunduvalt rohkem tänavaid kui LP kaardi peal. Leian hotelli, mis sedapuhku on isegi nii peen, et on olemas kaks rätikut ja föön.
Pugin kõhu täis restoranis, kus räägitakse inglist ja pliit on keset tuba.
Internetipunktist saan kaasa peotäie mingit kleepuvat sodi. Bakhlaava. Kars pidi olema kõva meelinn.
Enamus türklasi tunduvad olevama sõbralikud, aga üldine tunne on siiski suht ebaturvaline. Ei mäleta küll, et oleksin varem pidanud vajalikuks tänaval jalutades taskunuga haarevalmis hoida :)
Lisa kommentaar