Nimetska karjamaa-Solotvõnka karjamaa

Väike-lehelind alustab kella nelja paiku.
Telgid on hommikul kuivad. Ärkame vara, juba pool kuus on kuulda esimesi hääli. Orud auravad endiselt, päike sirab. Saan esimesena minema, kohe ülesmäge, Horhan Ilemskõi (1587 m) on nimeks. Ülesmäed lähevad väga aeglaselt. Kohtun käbliku, metsvindi ja porriga. Teed ületavad sisalikud on siin nii suured, et võivad inimese vabalt jalust maha joosta. Ülevalt on näha helesinised mäed, mis on kõik omamoodi kujuga, ent moodustavad harmoonilise mustri.
Teisel pool mäge on Mšana jõgi ja teen põike sinna, et end ja riideid veidi pesta ja ka vett laagripaika kaasa võtta. Mine sa tea.
Ületan raiesmiku, kus rada on segi pööratud, ja taas üles. Hakkab kogunema pilvi. Pean neid närviliselt silmas, sest ei taha üleval äikesega vastu peab saada. Vandersellide sõnul pidi täna tulema hullem äike kui eile oli.
Veidi enne Yaiko Ilemsket (1680 m) on allikas. Vat siis, oleks saand vähem tassida. Aga nüüd sai rohkem. Joon siis lihtsalt janu täis.
Pilved kogunevad, mürinat ei ole. Sätin end mäetipus parasjagu piknikule, kui langevad esimesed piisad. Kähku minekule. Tibutab. Valmistun ületama Ukernia-nimelist mäeahelikku, kui algab mürin. Üleval tundub suht lage, sinna ma äikesega oma nina pista ei julge. Jään mägimänni keerdus oksale istuma, et vast läheb ruttu üle. Äike on kuri ja vihmapiisad järjest jämedamad, sekka rahet. Kahetsen, et ei jäänud allapoole, kuhu oleks saanud telgi vihmavarjuks panna ja selle all sooje riideid lisada. Nüüd olen kitsal rajal ja on väga külm ja juba ka väga märg. Kui tugev kõmakas ja sähvatus käivad korraga, kägardun hästi pisikeseks, kuigi saan aru küll, et kui kuhugi lõi, siis minust lõi mööda. Ei tea, kaua ma seal nii istun. Võtan end lõpuks kokku ja viskan telgi üle okste, enda ja koti. Kükitan seal all nagu hunnik õnnetust koos pundi mustikate, mõne härgheina ja kahe kärbsega. Äike tiirutab paari kilomeetri raadiuses ja sajab vihma vaheldumisi rahega. Külm. Läheb veel aega, kuniks mobiliseerun, et võtta ära vihmajope, harutada kotist dressipluus ja see jope alla installeerida. Tüki aja pärast väänan sokkidest vett. Äike on taandumas. Äkki ütleb keegi ”dobrõi denj” ja arvab, et võin nüüd välja tulla. Üks teisele poole jalutav ja ka täitsa märg noormees. On möödunud umbes kaks tundi.
Pakin end kokku ja tõttan edasi, et sooja saada. Mäed on kõik tumesinised, pilved roosad ja hallid. Mäeseljad muudkui jätkuvad ja jätkuvad ja on nüüd üle puistatud hallide kividega, mis vihmaga libedad ja mis siinsetele mägedele on nime andnud. Teel on tohutul hulgas smaragdrohelisi ja tindisiniseid nälkjaid. Ähvardab selga tulla uus äike.
Kui mägi lõpuks lõpeb, ei jaksa alla aasale minna, vaid jään metsa vahele raja äärde, kus lõkkease ja siledam maa. Kõik riided selga, sooja sööki ja sooja teed. Trobikond kärbseid ja kihulasi tuleb mind tervitama. Alt hakkab kostma lehmakellakolinat. Vat milleks see hea oli, mitte aasale minna. Metsa vahel hiilib pilv, mis teeb kõik rõskeks ja pimedaks.
Kõnnitud 18,1 km.
Eelmine
Mõslivka-Nimetska karjamaa
Järgmine
Solotvõnka karjamaa-Plistse karjamaa

Lisa kommentaar

Email again: