Sõneviri ääres

Tõusen vara, et pääseda hordidest järve ääres.
Küla veel magab, ainult üks koer tuleb mind nuusutama ja üks vanamees niidab üleval mäeküljel heina nagu kärbes seinal.
Piletikassas pole kedagi ega paista ka karpi, kuhu raha panna. Jah, Sõneviri järve vaatamine on tasuline, maksab 30 grivnat. Jalutan siis tasuta edasi. Tuleb vastu jalgrattur. Tee järveni on asfalteeritud ja selle kõrval vuliseb vesi.

Järv on pisem kui mulle piltide järgi tundus. Peegelsile. Vastaskaldal telgib keegi. Teen ringi ümber. Kohtan üht paarikest, rähni ja oravat. Puude otsast on kosta metsvinti, punarinda ja väike-lehelindu. Järv on mõistagi ilus, aga minu maitse jaoks natuke liiga palju prügi ja natuke liiga palju inimtekkelisi objekte. Prügiga küll tegeletakse, sest trassil on mitu prügikasti, aga mitte kogu praht ei ole leidnud neisse teed. On silt, et järves ei tohi ujuda, aga pole öeldud, et sinna ei võiks prügi loopida, miska on seda siis tehtud. Mõned kännud ja piknikulauad on täissoditud ja imelike puuslike sisse telkija kõrval on topitud münte. Puuslike juures on tohutu parv konnakulleseid, kelle vahel sähvivad väikesed kalad, ja üks suur kärnkonn. Kullestel on tagumised jalad juba olemas. Kulleseparv on lahe. Järve suudub mitu oja ja kirjade järgi kõlbab neist juua.
Kui taas putkanduse juurde jõuan, käib seal askeldamine ja muusika on mängima pandud. Hoolimata kesisest hommikusöögist ei suuda ma end siiski veel sundida šašlõkki sööma ja lähen vaatan veidi rada, mis peaks kaugema tiiruga ümber järve mäe otsa minema. Sildid näitavad mitut mäetippu, kõige lähemani on kuus kilomeetrit. Võtan selleni viiva raja, kuigi ega ma nii kaugele ei kavatsegi minna. Märgistus on korralik, rada hästi sisse tallatud ja mets muhedalt hämar. On sammaldunud puid, kände ja üks must orav. Tema ei ole sammaldunud. Mudas on mõned metsseajäljed, muud jäljed on inimeste ja sõidukite omad.
Kavatsen minna esimese kohani, kus on vaade, aga puud on nii kõrged, et vaade läheb kogu aeg eest ära. Jõuan raiesmikule, kust paistab mööda mäekülge üles minev tee ja sealt võiks vaadet olla küll. Rada on järsk, aga vaadet on. On ka karikakraid, kellukaid ja igat sorti sumisejaid. Seal päikese käes hakkab ka kiiresti palav. Pildistan vaate ära ja tulen alla. Nüüd võiks juba süüa küll.
Mets on endiselt mõnus varjuline. Radade hargemiskohal tulevad järve suunast kilekottidega inimesed.
Järve ääres on suveniirilauad üles pandud ja turistid liikvel. Leian varjulise laua ja proovin mõned tundmatute nimedega toidud. Maitsevad head. Vaade on kohalevoorivatele inimestele, kellest suur osa kohe suveniiridesse takerdub. Sõnevir on Ukraina kõige suurem mägijärv ja seda peetakse kõige ilusamaks järveks, sellest ka massiline külastamine.
Võrdluseks Kati ülestähendus 29. augustist 1976: „Kui olime asjad kokku pakkinud, sõitsime Sineviri. Tõusime ka siis selle 2 km koos venelaste karjaga, kes tee peal igat seent kepiga sorkisid. Kogu tee üles voolas kord ühel, kord teisel pool teed mägijõeke. Järv oli tõesti ilus, ainult kaldad olid väga koristamata ja igal pool oli venelasi.“ Sellest tuleb meelde, et bussifilmis sorgiti ka seeni keppidega. Võibolla on see neil miski rahvuslik meelelahutus.
Pärast 13,6 kilomeetrit tagasi hotellis, keeran kõigepealt magama. Kolmepäevase ühistranspordi mõju ei ole ilmselt veel üle läinud. Näen unes aktiivset tegevust, mis võib olla tingitud akna all toimuvatest ehitustöödest. Imeliku ehitustandri ja prügihunnikute ette püstitatakse aeda. Aed saab veidi kipakas, aga varjab jalutaja eest prügi ära küll. Ka aias olevates majakestes kopsitakse ja pühitakse. Askeldab seltskond noori, kes tundub püüdvat sellest elamisväärset kohta teha. Aknad ja radiaatorid on näiteks täitsa uued.
Tuleb korraldada transport homseks Mõslivkasse, kust algab jalutuskäik. Mihhailo tellib mulle hommikuks takso Mizhhir’yasse ja sealt läheb buss edasi. See tähendab tunduvalt hilisemat algust kui mulle meeldiks, aga vast ei ole hullu.
Müristab, mis mägedes mõjuvalt vastu kajab, ja hakkab sadama. Kui sadu järgi jääb, siis mäed auravad.
Mägedevahelisse internetti mul erilist usku pole, mis tähendab, et ilmun uuesti eetrisse umbes üheksa päeva pärast Tatarivis.

Eelmine
Lviv-Sõnevirska Polyana
Järgmine
Mõslivka-Nimetska karjamaa

Kommentaarid

  • Katariina  •  14. juuli 2021
    Juba kuus päeva postitusevaba matkamist. Kerge matkajal, raske lugejal. Või siis vastupidi. Loen päevi ja legendi läbisegi ning teen arvutusi. Koos tänasega veel neli päva ja üheksa tippu enne kui see rada raugeb. Ja siis kohe juba uus jupp ja uus tipp. Prognoos ütleb, et peatselt on oodata kuumarabanduse vastaseid postitusi. Palavus kestab ning lund pole näha, ainult rahet rabistab ajuti. Eetrivaikuse talumatu kergus.

Lisa kommentaar

Email again: