Hommik viikingite külas. Kõik on väljasurnud, vaenlaste kaitseks
väljapääs blokeeritud ja meie eilsed nõud puutumatult laual. Õuel
kõnnivad pardid ja üks valge küülik, hall kassipoeg põgeneb urgu. Riided
pole ära kuivanud.
Suudan asjade pakkimisega nii kaua jokutada, et saabub personal, kellelt
klanin keeva vett, ja einestan siis õues laua taga oma tavapärase menüü
kohaselt.
Ilm on pilves, aga kuiv. Päeva teises pooles lubati vihma. Seega, mida kiiremini kõndida, seda vähem märjaks saab.
Rada paneb teisel pool Tartu maanteed kohe metsa. Siin on uut nägu mets, aga see muutub samas iga natukese aja tagant. On kuiva ja märga maad, lehtpuid, okaspuid ja mahalangenud puid. Enne mind on rada kasutanud põder. Esineb tasapinnast erinevaid pinnavorme. Igale laskumisele järgneb tõus (matkaja vanasõna).
Tempo on pinnasele vastavalt aeglasem kui teed mööda oleks. On ka eriti suured mustikad ja harilikud tüütud sääsed. Sääsed kõndimise ajal eriti ei sega, kuid seisma jäädes ilmuvad karjana ja hammustavad näiteks näpust, mis on üsna alatu, sest sealt on väga ebamugav kratsida.
Pikalt kostab ainult metsa, vahetult enne Kose-Uuemõisat taas ka maanteed. Tagasi ilmub ka mobiililevi, mis lubab Pirita jõe kohal betoonplokil jalgu kõlgutades teha ühe telefonikõne (vanaemal on sünnipäev - fanfaarid ja saluut!).
On linde ja ritsikaid, tuult pole ega palav ega sääski. Ei saja. Mmm.
Kose-Uuemõisas jäätisepaus. Poe teisteks klientideks on peamiselt jäätist ja nätsu ostvad lapsed. Ühed ütlesid ennist omal algatusel mulle tere, mis pole laste puhul viimasel ajal tavaline, ja neil on mops nimega Uko.
Taas metsas, peletan pidevalt oma saabumisega linde lendu. Jänes, kes raja kõrval ootab, ei tõuse lendu, vaid paneb plagama. Näen ka marjulist. Tema mind ei näe. Samas mina ei näe ühtäkki enam rajamärke, kuid jõuan sellegipoolest ääretult meeldivale metsasihile, keset mida pean tudengieinepausi ja kuulan vaikust. Täielik tuuletus. Pärast naasmist kruusale jääb tee äärde järve nime kandev ja hea tahtmise korral ujutav lomp.
Kruusa ei jätku kauaks, tuleb tungida läbi lilletihniku. Järsku vaatavad mulle vastu tillukesed kihvad ja nende omanik uriseb ja haugub kurjalt. Veendunud, et olen suurem, vudib kährik pahaselt podisedes võssa. Veidi aja pärast ragistab võsas mingi suurem loom, kes aga ennast ei näita. Ringi lendavad seninägematutes värvides liblikad.
Ühe keeramiskoha peal kaarti süvenenuna saan aru, et minu all on keegi, kes liigutab. Et kotiga mitte tasakaalu kaotada ja ka rästikule mitte peale astuda, sooritan improvisatsioonilise iiri sõjatantsu numbri. Rästik tõmbab ennast S-ks ega ole eriti rabatud, vaid lahkub sõnatult rohu sisse. Pisut pärast rästikut ja kolm ja pool kilomeetrit enne Alaveret hakkab sadama. Jopest on saanud tavaline riie, mis ei pea enam üldse vett. Aga veega on seotud hoopis üks teine mure. Alavere lõkkekoha juures ei ole veekogu. Olen end varustanud infoga, et paar kilomeetrit enne lõkkekohta ületab rada Maademäe oja. Vaja peale passida, kas oja on joodav. Oja ilmub, vesi on selge. Ammutan seda puu küljes kõlkudes, kusjuures tossud tahavad vägisi mutta kinni jääda. Ka tee on muutunud mudaseks ja libedaks, liikumise teevad ilmekamaks hiigellombid ja käe otsas kõlkuv veekott. Vahetult enne Alaveret jääb sadu järgi ja üle tee pikeerib hiireviu.
Telkimiskoht on tore. Enne uut vihma jõuan telgi sellesse kohta üles panna, mida päike vahepeal kõige rohkem kuivatas. Kogun ka hagu, kuigi kuiva puud väga ei pakuta. Puude varjualuses on mõned halud, aga mul pole nendega midagi teha, veidi koort saab küljest rebida. Puude vahel elab ülbe näoga sisalik ja võimalik, et seal on ka herilasepesa.
Tallinnast stardib hädaabiekipaaž, alustan lõpuks raamatuga. Kõndimise filosoofia, Frederic Gros. Kui taevas enam pole päikeseloojangust lilla, saabub Kalle, kes toob mulle oma jope, mis peab 20 000 millimeetrit vihma, ja saab vastu minu oma, mis ca 15 aastat tagasi pidas 8000 mm, nüüd ilmselt 8. Lisaks lohutus- ja ergutusauhinnad. Kõik väga armas.
Ilm on pilves, aga kuiv. Päeva teises pooles lubati vihma. Seega, mida kiiremini kõndida, seda vähem märjaks saab.
Rada paneb teisel pool Tartu maanteed kohe metsa. Siin on uut nägu mets, aga see muutub samas iga natukese aja tagant. On kuiva ja märga maad, lehtpuid, okaspuid ja mahalangenud puid. Enne mind on rada kasutanud põder. Esineb tasapinnast erinevaid pinnavorme. Igale laskumisele järgneb tõus (matkaja vanasõna).
Tempo on pinnasele vastavalt aeglasem kui teed mööda oleks. On ka eriti suured mustikad ja harilikud tüütud sääsed. Sääsed kõndimise ajal eriti ei sega, kuid seisma jäädes ilmuvad karjana ja hammustavad näiteks näpust, mis on üsna alatu, sest sealt on väga ebamugav kratsida.
Pikalt kostab ainult metsa, vahetult enne Kose-Uuemõisat taas ka maanteed. Tagasi ilmub ka mobiililevi, mis lubab Pirita jõe kohal betoonplokil jalgu kõlgutades teha ühe telefonikõne (vanaemal on sünnipäev - fanfaarid ja saluut!).
On linde ja ritsikaid, tuult pole ega palav ega sääski. Ei saja. Mmm.
Kose-Uuemõisas jäätisepaus. Poe teisteks klientideks on peamiselt jäätist ja nätsu ostvad lapsed. Ühed ütlesid ennist omal algatusel mulle tere, mis pole laste puhul viimasel ajal tavaline, ja neil on mops nimega Uko.
Taas metsas, peletan pidevalt oma saabumisega linde lendu. Jänes, kes raja kõrval ootab, ei tõuse lendu, vaid paneb plagama. Näen ka marjulist. Tema mind ei näe. Samas mina ei näe ühtäkki enam rajamärke, kuid jõuan sellegipoolest ääretult meeldivale metsasihile, keset mida pean tudengieinepausi ja kuulan vaikust. Täielik tuuletus. Pärast naasmist kruusale jääb tee äärde järve nime kandev ja hea tahtmise korral ujutav lomp.
Kruusa ei jätku kauaks, tuleb tungida läbi lilletihniku. Järsku vaatavad mulle vastu tillukesed kihvad ja nende omanik uriseb ja haugub kurjalt. Veendunud, et olen suurem, vudib kährik pahaselt podisedes võssa. Veidi aja pärast ragistab võsas mingi suurem loom, kes aga ennast ei näita. Ringi lendavad seninägematutes värvides liblikad.
Ühe keeramiskoha peal kaarti süvenenuna saan aru, et minu all on keegi, kes liigutab. Et kotiga mitte tasakaalu kaotada ja ka rästikule mitte peale astuda, sooritan improvisatsioonilise iiri sõjatantsu numbri. Rästik tõmbab ennast S-ks ega ole eriti rabatud, vaid lahkub sõnatult rohu sisse. Pisut pärast rästikut ja kolm ja pool kilomeetrit enne Alaveret hakkab sadama. Jopest on saanud tavaline riie, mis ei pea enam üldse vett. Aga veega on seotud hoopis üks teine mure. Alavere lõkkekoha juures ei ole veekogu. Olen end varustanud infoga, et paar kilomeetrit enne lõkkekohta ületab rada Maademäe oja. Vaja peale passida, kas oja on joodav. Oja ilmub, vesi on selge. Ammutan seda puu küljes kõlkudes, kusjuures tossud tahavad vägisi mutta kinni jääda. Ka tee on muutunud mudaseks ja libedaks, liikumise teevad ilmekamaks hiigellombid ja käe otsas kõlkuv veekott. Vahetult enne Alaveret jääb sadu järgi ja üle tee pikeerib hiireviu.
Telkimiskoht on tore. Enne uut vihma jõuan telgi sellesse kohta üles panna, mida päike vahepeal kõige rohkem kuivatas. Kogun ka hagu, kuigi kuiva puud väga ei pakuta. Puude varjualuses on mõned halud, aga mul pole nendega midagi teha, veidi koort saab küljest rebida. Puude vahel elab ülbe näoga sisalik ja võimalik, et seal on ka herilasepesa.
Tallinnast stardib hädaabiekipaaž, alustan lõpuks raamatuga. Kõndimise filosoofia, Frederic Gros. Kui taevas enam pole päikeseloojangust lilla, saabub Kalle, kes toob mulle oma jope, mis peab 20 000 millimeetrit vihma, ja saab vastu minu oma, mis ca 15 aastat tagasi pidas 8000 mm, nüüd ilmselt 8. Lisaks lohutus- ja ergutusauhinnad. Kõik väga armas.
Lisa kommentaar