kodus

Suurveesireen vahetult enne äratuskella.
Sombune ja tibutab. Vesi on taas trepil ja tõuseb suht kiirelt. Kummiku- ja kilepõlvikuäri läheb hästi.
Kostümeeritud seltskonnad aerutavad hoogsalt mööda Suurt Kanalit. Aadlikud, nunnad, klounid ja muud. Politseipaat valvab. Ju hakkab neil võidusõit või paraad või midagi.
Lennukile mineku väravas jandivad inimesed oma nutipiletitega, mis võtab kaua aega, samas kui paberiga on piiks ja valmis ja lennukile ja just on lõpetatud Lonesome Traveller ja tahtmine kirjutada tervet lehekülge katvate ilma komadeta lausetega nagu Kerouac.
All vonkleb jõgi nagu käkras kingipakipael ja peegeldab kõiki taeva värve. Taamal jalajäljekujuline Veneetsia (ja see oli Lido, mida Sant Elenalt nägime). Lennusõidu esimese etapi jooksul neelan tassi teed, šokolaadiküpsised (söögi pealt on kõik lennufirmad asunud kõvasti kokku hoidma) ja Kundera „Naljakad armastuslood". Tegemaks tasa kõiki neid päevi ja õhtuid, kus sai lugemise asemel sihiga või sihitult mööda tänavaid longitud. Liigutav, et maandumisava lennuki ukse juurde jätkulendude tabloole on ilmselt ainult minu jaoks kirjas, et Tallinna lend on küll plaanis, aga keegi ei tea veel, millisest väravast. Kuna ma ei tea, kuhu olen requested to proceed, siis prosiidin kohvikusse ja avan järgmise raamatu. Iga kultuurse inimese elus peab ju tulema kord hetk lugeda Stoppardit. Näiteks 1. veebruaril 2015 Frankfurdi lennujaamas. Peab ainult jälgima, et keegi väga lähedale istuma ei satuks.
Eelmine
varia

Lisa kommentaar

Email again: