Hommikul saab kaua magada, mis on tore.
Edasi ei saa aga hakata
sanskritti tõlkima, vaid tuleb minna Levisse. Õhtul on teispool
Sodankylät selge ilm ja Levi jääb teele. Üks sõit, kaks asja. Mis seal
ikka, mõistlik mõte iseenesest. Raban kaasa läpaka ja kaks raamatut,
kavatsedes panustada tubastele tegevustele.
Mida edasi, seda rohkem päikest ilmub. Läbi akna vaatab vastu tõeliselt kena talvemaastik, üksikute lummemattunud majadega. Pärast seda ei sunni mind muidugi ükski vägi enam tuppa, vähemalt kohe mitte. Saan infopunktist matkaradade kaardi, lepime kontrollajaks kokku kell kuus ja võtan suuna metsa. On rada, inimesed kõik suusatavad kusagil kaugemal ja lastenurgas karjub mikrofoni hüsteeriline naisterahvas. Niipea kui rajalt kõrvale astuda, vajub poole reieni lumme. Rada läheb ülespoole, vaade järjest paremaks, kui ühtäkki võtab rada täiesti üheseltmõistetavalt suuna alla tagasi. Mismõttes? Tuleb ikka ju tipp ka võtta (tervitused Laurile). Keegi on räätsadega ülespoole läinud, need jäljed kannavad õnneks ka mind ilma sissevajumata. Peagi aga on tuisklumi jäljerea kustutanud, sumpan veel mõnda aega, kuniks mäest laskujad kõhedakstegevalt lähedalt mööda hakkavad tuhisema. Kaon alla tagasi, jõuan Draivi-nimelisse kohta ja proovin poronkäristust. On kah, aga ei midagi erilist. Spurdin auto suunas tagasi, poolel teel saan ka teate, et seal juba oodatakse.
Sihtpunktiks on valitud Lokka, miskise järve ääres. Pilv peaks kaardi järgi jõudma täpselt järveni, järv aga on teest kenasti põhjasuunas. Päikesel on midagi lootustandvat toimunud.
Juba 15 km enne sihtpunkti on pea kohal roheline riba. Neetud, oma elu kolmandat virmalist tuleb nüüd autost vahtida. Pargime sillale, valgustust seal õnneks pole. Parkimistaskut ka mitte, aga tundub, et tee pole kuigi tihedalt kasutatav. Kogu spektaakli jooksul möödub meist üks auto.
Esialgu pole nagu midagi. Veidi rohelist siin ja seal, siis kaob seegi. Tammun ümber statiivi korraliku platsi jagu lund kõvaks.
Ja siis algab. Kusagilt Veenuse ja Jupiteri vahelt paiskub välja purskkaevu või tulpi meenutav pilv rohelist ja roosat ning siis on kogu taevas täis võbelevaid värve, mis tunduvad pähe kukkuvat. Kahtlemata kõige võimsam pilt senini. Poole kaheteist ajal on pidu läbi.
Tagasisõit, pimedast Sodankyläst saab bensiini Visaga ja automaadist sularaha. Tee viimases kolmandikus ärkan ja võtan juhtimise üle. Teel koperdavad kaks jänest ja paar põtra. Lisaks kilekott, mis on mõeldud hirmutama põtrasid, hirmutab sama edukalt aga ka autojuhte. Kodus tagasi kell neli. Otsustan siiski minna homme mäge vallutama (because it's there. George Mallory).
Mida edasi, seda rohkem päikest ilmub. Läbi akna vaatab vastu tõeliselt kena talvemaastik, üksikute lummemattunud majadega. Pärast seda ei sunni mind muidugi ükski vägi enam tuppa, vähemalt kohe mitte. Saan infopunktist matkaradade kaardi, lepime kontrollajaks kokku kell kuus ja võtan suuna metsa. On rada, inimesed kõik suusatavad kusagil kaugemal ja lastenurgas karjub mikrofoni hüsteeriline naisterahvas. Niipea kui rajalt kõrvale astuda, vajub poole reieni lumme. Rada läheb ülespoole, vaade järjest paremaks, kui ühtäkki võtab rada täiesti üheseltmõistetavalt suuna alla tagasi. Mismõttes? Tuleb ikka ju tipp ka võtta (tervitused Laurile). Keegi on räätsadega ülespoole läinud, need jäljed kannavad õnneks ka mind ilma sissevajumata. Peagi aga on tuisklumi jäljerea kustutanud, sumpan veel mõnda aega, kuniks mäest laskujad kõhedakstegevalt lähedalt mööda hakkavad tuhisema. Kaon alla tagasi, jõuan Draivi-nimelisse kohta ja proovin poronkäristust. On kah, aga ei midagi erilist. Spurdin auto suunas tagasi, poolel teel saan ka teate, et seal juba oodatakse.
Sihtpunktiks on valitud Lokka, miskise järve ääres. Pilv peaks kaardi järgi jõudma täpselt järveni, järv aga on teest kenasti põhjasuunas. Päikesel on midagi lootustandvat toimunud.
Juba 15 km enne sihtpunkti on pea kohal roheline riba. Neetud, oma elu kolmandat virmalist tuleb nüüd autost vahtida. Pargime sillale, valgustust seal õnneks pole. Parkimistaskut ka mitte, aga tundub, et tee pole kuigi tihedalt kasutatav. Kogu spektaakli jooksul möödub meist üks auto.
Esialgu pole nagu midagi. Veidi rohelist siin ja seal, siis kaob seegi. Tammun ümber statiivi korraliku platsi jagu lund kõvaks.
Ja siis algab. Kusagilt Veenuse ja Jupiteri vahelt paiskub välja purskkaevu või tulpi meenutav pilv rohelist ja roosat ning siis on kogu taevas täis võbelevaid värve, mis tunduvad pähe kukkuvat. Kahtlemata kõige võimsam pilt senini. Poole kaheteist ajal on pidu läbi.
Tagasisõit, pimedast Sodankyläst saab bensiini Visaga ja automaadist sularaha. Tee viimases kolmandikus ärkan ja võtan juhtimise üle. Teel koperdavad kaks jänest ja paar põtra. Lisaks kilekott, mis on mõeldud hirmutama põtrasid, hirmutab sama edukalt aga ka autojuhte. Kodus tagasi kell neli. Otsustan siiski minna homme mäge vallutama (because it's there. George Mallory).
Lisa kommentaar