neljas matkapäev

Mööda mäekülge, oru teisel nõlval Photoksari küla valge majakobar, esiplaanil lavendlitega ääristatud põllulapid, taustal kiviteravike vahel vonklevad pilveräbalad. Kohtame lammast, kes teeb varese häält. Juba mitmendat päeva on ka kuulda karmiinleevikest, aga mitte näha. Jõgi allpool tundub paigal seisvat, ju läheb kogu aur pahisemisele. Hiiglaslik geoloogia igas suunas. Kaljuseina uuristatud lõhed, lumekass, kibuvits, jakid. Mõned üle ojade kalpsamised. Metsik idüll oleks täiuslik, kui aeg-ajalt poleks näha ja kuulda autoteed.
Kui sadama hakkab, jõuame kohta, kus vesi puha tee peal pahiseb. See ongi nüüd see hetk, mida on saanud päevi oodata ja mille pärast on plätud väikese seljakoti küljes kõlkunud. Läbi vee lonkimise koht. Varbad saab puhtaks ja värskeks. Hiljem pääsen giidi turjal üle vee.
Laagrisse jääme Sengge kuru jalamile, sellest ka terve päeva kestnud ülesminek. Ma jätkuvalt eelistaks, kui matkal läheks asi allamäge. Kuru igatahes juba sirab eespool.
Päike tuleb välja, mis motiveerib mind pesu ja pead pesema. Sellest saab palju märgi asju.
Igaõhtune magamiskotiloterii võib tuua koti, milles on eelmisel ööl maganud lavendliga lõhnastatud daam, hobusemees või hobune. See lõbustus on lisaks mängule, kes saab lekkiva teetassi.
Söögiisu pole taastunud ja iga liigutus ajab ähkima. Veider.
Pärast õhtusööki on taevas helendavad laigud. Võibolla Himaalaja virmalised.