Hommikul luurin juba enne kaheksat ümber peamaja, et hommikusööki saada.
Eesmärk on jõuda kella üheksasele praamile.
Hommikusöögituba on viltuse
põranda ja stiilse mööbliga. Praamile jõuan vabalt ja pool tundi hiljem
olen tagasi "mandri-Ahvenamaal".
Lemströmi kanalini saabun just siis, kui silla alt tahab jaht läbi sõita. Silda ei tõsteta aga üles, vaid nihutatakse kõrvale.
Önningeby külas näidatakse kunsti koostöös Eesti Kunstimuuseumiga. On näitus "Önningeby kunstikoloonia naiskunstnikud". Mille poolest on naiskunst erinev meeskunstist ja kas siin ka meeskunstnike näitusi tehakse, seda ei saa aru, samuti ei saa aru, mida on KUMUl üritusega pistmist, aga võibolla on mõned pildid KUMU kogust. Paar päris toredat pilti on ka, peamiselt maastikud ja äratuntavalt Ahvenamaa omad, aga ka mõned vaated Prantsusmaalt. Siinsetel kunstnikel oli tavaks moodustada kogukond Prantsusmaal. Lisaks on eraldi väljas kellegi Acke teosed, kes oli eriti uhke selle üle, et tal ei ole õiget õpetajat ega saa olema ka õpilasi.
Mariehamnis otsin ka üles kunstimuuseumi. See on ühes komplektis ajaloo-koduloomuuseumiga ja näidatakse “Ahvenamaa sõpru”. Peamiselt maasikud, ühte meest peetakse kohalikuks van Goghiks. Teatud sarnasus on. Tove Janssoni pildid on teiste omadest värvilisemad. Ajalugu koosneb peamiselt erinevatest esemetest ning linnu- ja loomatopistest. Jutt on rootsikeelne, kaasa saab inglisekeelse voldiku. Ma alati imestan neid pisikesi muuseume, jutud kõik kohalikus keeles ja kui isegi mõni kaasturist tatsub eksponaatide vahel, siis on ta harva kohalik.
Kultuuriprogramm lõpeb Pommerniga. Pommern on üle saja aasta vana neljamastiline purjelaev. Seal võiks küll pool päeva veeta, kui kõik jutud korralikult läbi lugeda, need on lisaks rootsi keelele ka soome, saksa ja inglise keeles. Vaatan ära fotod, muuhulgas hiidlainetest Horni neemel, ja kajutid. Kapteni kajut on uhke, tal oli isegi vann ja veega tualett. Sama piletiga saab ka meresõidumuuseumisse, aga muuseumitest on tänaseks küll. Raamatupoel ei ole mulle midagi pakkuda.
Söön, käin ujumas. Vesi ei ole oluliselt soojemaks läinud. Üldse on mul viimasel ajal pigem külm.
Kõige tüütum osa ülesannetest on veel tegemata – nänn. Enamus poode osutub olema juba kinni, neetud, on ju laupäev. Teistes on küll kena käsitöö, aga kellele seda vaja on. Olen vist juba kõik Mariehamni tänavad mitu korda läbi sõitnud, näinud kõiki inimesi ja kõigest on kõrini, lähen hoopis sööma.
Tuleb sünge pilv. Söögikohad sulgevad ennast valdavalt kell üheksa. Sadamas ei ole keegi tulnud selle peale, et üheksast üheni mingi istumiskoht teha. Huvitav, kuhu peidavad ennast need inimesed, kes öise laevaga ära lähevad?
Kössitan mõnda aega pingil, aga kui raamat läbi saab, lähen sõidan soojenduseks ringi. Jala reisivatele inimestele osutub olema maja, soe ja valge, saab istuda. Aga on ka tüütult rõõmsaid ja lällavaid noormehi. Tasakaal peab olema.
Olen ainus jalgrattaga reisija, mistõttu tüdruk putkas teab minu nime ilma küsimata ja piletit näha ei taha. Selle laeva kajut on kuidagi kobedam kui eelmises.
Rattasõitu 57,6 km.
Lemströmi kanalini saabun just siis, kui silla alt tahab jaht läbi sõita. Silda ei tõsteta aga üles, vaid nihutatakse kõrvale.
Önningeby külas näidatakse kunsti koostöös Eesti Kunstimuuseumiga. On näitus "Önningeby kunstikoloonia naiskunstnikud". Mille poolest on naiskunst erinev meeskunstist ja kas siin ka meeskunstnike näitusi tehakse, seda ei saa aru, samuti ei saa aru, mida on KUMUl üritusega pistmist, aga võibolla on mõned pildid KUMU kogust. Paar päris toredat pilti on ka, peamiselt maastikud ja äratuntavalt Ahvenamaa omad, aga ka mõned vaated Prantsusmaalt. Siinsetel kunstnikel oli tavaks moodustada kogukond Prantsusmaal. Lisaks on eraldi väljas kellegi Acke teosed, kes oli eriti uhke selle üle, et tal ei ole õiget õpetajat ega saa olema ka õpilasi.
Mariehamnis otsin ka üles kunstimuuseumi. See on ühes komplektis ajaloo-koduloomuuseumiga ja näidatakse “Ahvenamaa sõpru”. Peamiselt maasikud, ühte meest peetakse kohalikuks van Goghiks. Teatud sarnasus on. Tove Janssoni pildid on teiste omadest värvilisemad. Ajalugu koosneb peamiselt erinevatest esemetest ning linnu- ja loomatopistest. Jutt on rootsikeelne, kaasa saab inglisekeelse voldiku. Ma alati imestan neid pisikesi muuseume, jutud kõik kohalikus keeles ja kui isegi mõni kaasturist tatsub eksponaatide vahel, siis on ta harva kohalik.
Kultuuriprogramm lõpeb Pommerniga. Pommern on üle saja aasta vana neljamastiline purjelaev. Seal võiks küll pool päeva veeta, kui kõik jutud korralikult läbi lugeda, need on lisaks rootsi keelele ka soome, saksa ja inglise keeles. Vaatan ära fotod, muuhulgas hiidlainetest Horni neemel, ja kajutid. Kapteni kajut on uhke, tal oli isegi vann ja veega tualett. Sama piletiga saab ka meresõidumuuseumisse, aga muuseumitest on tänaseks küll. Raamatupoel ei ole mulle midagi pakkuda.
Söön, käin ujumas. Vesi ei ole oluliselt soojemaks läinud. Üldse on mul viimasel ajal pigem külm.
Kõige tüütum osa ülesannetest on veel tegemata – nänn. Enamus poode osutub olema juba kinni, neetud, on ju laupäev. Teistes on küll kena käsitöö, aga kellele seda vaja on. Olen vist juba kõik Mariehamni tänavad mitu korda läbi sõitnud, näinud kõiki inimesi ja kõigest on kõrini, lähen hoopis sööma.
Tuleb sünge pilv. Söögikohad sulgevad ennast valdavalt kell üheksa. Sadamas ei ole keegi tulnud selle peale, et üheksast üheni mingi istumiskoht teha. Huvitav, kuhu peidavad ennast need inimesed, kes öise laevaga ära lähevad?
Kössitan mõnda aega pingil, aga kui raamat läbi saab, lähen sõidan soojenduseks ringi. Jala reisivatele inimestele osutub olema maja, soe ja valge, saab istuda. Aga on ka tüütult rõõmsaid ja lällavaid noormehi. Tasakaal peab olema.
Olen ainus jalgrattaga reisija, mistõttu tüdruk putkas teab minu nime ilma küsimata ja piletit näha ei taha. Selle laeva kajut on kuidagi kobedam kui eelmises.
Rattasõitu 57,6 km.
Lisa kommentaar