Oleme hommikuse stardiga pisut nobedamad ja omletitellimisel ennetame
prantsuse ja rootsi gruppe, kes eile õhtul kamandati hommikusöögile
kella kuueks.
Igas grupis tundub olevat vähemalt üks vingats. Eile
hommikul nõudis kirtsusninaline naisterahvas valjuhäälselt oma muna taga
ja kaebles tolle temperatuuri üle, õhtul käisid kaks prouat kordamööda
retseptsioonis teineteise telekavaatamise harjumuste peale kaebamas
(wifi levi on ainult retseptsioonis).
Päikesetõusuks sobivat pagoodi ei leia ka täna, aga leiame ühe lihtsalt toreda stuupa, ronime sinna otsa ja vaatame sudust maastikku, templitornid hõljuks nagu õhus. Istume ühe Bagani vanimate stuupade hulka kuuluva kivihunniku otsas, 9. sajand või nii. Kaks templit kusagil eemal laulavad võidu.
Varem oleme juba kogemata astunud sisse Pahtothamya pagoodi, mida olin kavatsenud hiljem külastada, aga mille nurga tagant ilmus välja võtmega mees. Seintel on maalingud, jupiti päris ilusti restaureeritud.
Kõrval on pisike hindu tempel Nat Hlaung Kyaung, üks vähestest hindu templitest Baganis. Sakslased on sealt osa Višnu avataride kujutisi sisse vehkinud. Ülejäänud on trellide taha pandud.
Järgmises templis, Gubyaukgyis, on maalinguid ikka korralikult, 10 käega bodhisattvad ja kuningas Ašoka nende hulgas. Viimase hommikuprogrammi kuuluva objekti, Manuha templi, laskis rajada vallutatud Moni riigi kuningas, kes sunniviisiliselt Baganisse toodi ja kelle tellimusel rajati suured Buddhakujud kitsastesse ruumidesse, sümboliseerimaks vangipõlve ängi.
Veel on jäänud rahavahetus ja bussi/rongipileti otsingud. Esimene sujub poe tagaruumis, teise kohta saame vastuolulist infot. Turismiinfopunkti ja hotelli info lõpuks kattub ja hotell on valmis ka piletid ise ära ostma. Nii pääseme Nyaung U-sse minekust.
Suundun basseini äärde, kus kamp noormehi on ametlikult ilmselt koristamisega ametis. Hüppavad plärtsudes vette. Mind märgates korjavad oma plätud ja kampsunid kribinal-krabinal kokku, aga veepladin jätkub veel mõnda aega. Ülesanne tundub olevat basseinist õite kokkukraapimine. Vesi on endiselt karastav.
Lõunasöögi juurde saame preemiaks kõigepealt praetud kartuleid õlle kõrvale ja pärast banaani meega.
Pool kolm tuleb hobusemees. Ühte nimekirjas olevat pagoodi ta ei tea ja viib meid selle asemel Mahabodhisse, mis on ehitatud India Bodhgaya templi eeskujul. Torn on hindu stiilis, aga tihedalt Buddhasid täis tipitud. Päris hea vahetus. Shwegugyi otsast on hea vaade ja see on ka hea koht nännimüüjate eest põgenemiseks. Arvatavasti on ainult aja küsimus, millal müüjad templi territooriumilt pagendatakse, nagu seda on tehtud Angkoris. Praegu mõjuvad nad kohati ikka äärmiselt häirivalt. Vajaduspõhise poodlemise kontseptsioon ei ole tuntud.
Käime ka kõige kõrgemas ja kõige suuremas Ananda pagoodis ja pildistame päikeseloojangut koos paari bussitäie turistidega tee servas. Kohalike arvates tahabki välismaalane peamiselt pilti teha, selle asemel et lihtsalt vaadata ja vaadet nautida. Ja muidugi tahab välismaalane hästi palju osta.
Hobusemees kurdab oma kurba saatust. Hobune ega vanker ei ole tema omad, turisti makstavast rahast saab omale pisikese osa, seega endale hobust ja vankrit osta ei jaksa. Omanik võtab kogu raha ära. Ülemus, nagu alati, on halb. Omanik on Hiina-Birma ühisfirma, kellel hulk vankreid mööda Baganit sõitmas. Hobune, vanker ja litsents kokku maksab 2000 dollarit. Mees ise on pärit kusagilt külast, vihmaperioodil on põllumees ja pere on seal. Hobune on 4-aastane ja tema nimi on Rambo. Kokku on Baganis 445 hobusevankrit, kõigil numbrid peal.
Õhtusööki ilmestab põlev banaan.
Hotelli veereb uus bussitäis vanainimesi.
Päikesetõusuks sobivat pagoodi ei leia ka täna, aga leiame ühe lihtsalt toreda stuupa, ronime sinna otsa ja vaatame sudust maastikku, templitornid hõljuks nagu õhus. Istume ühe Bagani vanimate stuupade hulka kuuluva kivihunniku otsas, 9. sajand või nii. Kaks templit kusagil eemal laulavad võidu.
Varem oleme juba kogemata astunud sisse Pahtothamya pagoodi, mida olin kavatsenud hiljem külastada, aga mille nurga tagant ilmus välja võtmega mees. Seintel on maalingud, jupiti päris ilusti restaureeritud.
Kõrval on pisike hindu tempel Nat Hlaung Kyaung, üks vähestest hindu templitest Baganis. Sakslased on sealt osa Višnu avataride kujutisi sisse vehkinud. Ülejäänud on trellide taha pandud.
Järgmises templis, Gubyaukgyis, on maalinguid ikka korralikult, 10 käega bodhisattvad ja kuningas Ašoka nende hulgas. Viimase hommikuprogrammi kuuluva objekti, Manuha templi, laskis rajada vallutatud Moni riigi kuningas, kes sunniviisiliselt Baganisse toodi ja kelle tellimusel rajati suured Buddhakujud kitsastesse ruumidesse, sümboliseerimaks vangipõlve ängi.
Veel on jäänud rahavahetus ja bussi/rongipileti otsingud. Esimene sujub poe tagaruumis, teise kohta saame vastuolulist infot. Turismiinfopunkti ja hotelli info lõpuks kattub ja hotell on valmis ka piletid ise ära ostma. Nii pääseme Nyaung U-sse minekust.
Suundun basseini äärde, kus kamp noormehi on ametlikult ilmselt koristamisega ametis. Hüppavad plärtsudes vette. Mind märgates korjavad oma plätud ja kampsunid kribinal-krabinal kokku, aga veepladin jätkub veel mõnda aega. Ülesanne tundub olevat basseinist õite kokkukraapimine. Vesi on endiselt karastav.
Lõunasöögi juurde saame preemiaks kõigepealt praetud kartuleid õlle kõrvale ja pärast banaani meega.
Pool kolm tuleb hobusemees. Ühte nimekirjas olevat pagoodi ta ei tea ja viib meid selle asemel Mahabodhisse, mis on ehitatud India Bodhgaya templi eeskujul. Torn on hindu stiilis, aga tihedalt Buddhasid täis tipitud. Päris hea vahetus. Shwegugyi otsast on hea vaade ja see on ka hea koht nännimüüjate eest põgenemiseks. Arvatavasti on ainult aja küsimus, millal müüjad templi territooriumilt pagendatakse, nagu seda on tehtud Angkoris. Praegu mõjuvad nad kohati ikka äärmiselt häirivalt. Vajaduspõhise poodlemise kontseptsioon ei ole tuntud.
Käime ka kõige kõrgemas ja kõige suuremas Ananda pagoodis ja pildistame päikeseloojangut koos paari bussitäie turistidega tee servas. Kohalike arvates tahabki välismaalane peamiselt pilti teha, selle asemel et lihtsalt vaadata ja vaadet nautida. Ja muidugi tahab välismaalane hästi palju osta.
Hobusemees kurdab oma kurba saatust. Hobune ega vanker ei ole tema omad, turisti makstavast rahast saab omale pisikese osa, seega endale hobust ja vankrit osta ei jaksa. Omanik võtab kogu raha ära. Ülemus, nagu alati, on halb. Omanik on Hiina-Birma ühisfirma, kellel hulk vankreid mööda Baganit sõitmas. Hobune, vanker ja litsents kokku maksab 2000 dollarit. Mees ise on pärit kusagilt külast, vihmaperioodil on põllumees ja pere on seal. Hobune on 4-aastane ja tema nimi on Rambo. Kokku on Baganis 445 hobusevankrit, kõigil numbrid peal.
Õhtusööki ilmestab põlev banaan.
Hotelli veereb uus bussitäis vanainimesi.
Lisa kommentaar