Rakel, Mia, Andy ja Björgvin on mäesuuskadega, mina murdmaasuuskadega. Rakel teeb kiire laviiniõppuse, saan veel laenuvarustust ja ronimine algab. Minu rada on pikem, sest teistel on nahad suuskade all. Päike valgustab lahkuvat Arktikat ja tagasiteed enam pole. Poolel mäel on piknik ja jätkan veidi aega nii, et suusad on koti küljes. Vajun korralikult lumme, aga ikka on uskumatu, et saan olla siin selle maastiku sees. Ajuti joonistab päike valgeid laike lumele, mis siis veidi hiljem kas mujale liiguvad või kaovad. All sillerdab laht. Üleval piki mäeharja on tore ja lihtne, kuni tuul hakkab rahet vastu nägu peksma. Üldse on üleval kõva tuul ja lahed mõlemal pool mäeharja tõmbavad uttu. Laskumiskohas on üllatavalt palju kive, mis reeglite järgi peaks olema lume all. Nukerdame ennast piki järjest kitsamat harja edasi, kuniks annab laskuma hakata. Laht on hirmus kaugel ja nõlv minu meelest täiesti püsti, mistõttu jalutan esimese poole laskumisest. Rakel keelitab mind siiski suuskadel liikuma ja nii kulub mägi hirmus kiiresti. Olen väga kaugel oma mugavustsoonist väljas, aga on ainus üks tee alla. Korraks välja ilmunud päike kaob lumesattu. Olen sama väsinud nagu pärast kolmepäevast õppust.
Suvel jätsin Arktika siia lahte maha, nüüd leian selle siit taas.
Annukka ja lapsed keeravad kokku pitsa.
Kommentaarid
Lisa kommentaar