Ilm on kena, veidi pilve ja rohkem päikest.
Saare ainus tee viib mäele, aga alustan mööda silla juurest algavat rada. Varasem kogemus ütleb, et see jõuab lõpuks tee peale välja ja rada on toredam kui tee. Maapind on kõvasti märjem kui viimati. Tee peale jõudes hakkab maastik vähehaaval uttu tõmbama. Mäetipud tekivad ja kaovad, ümbrus on järjest unenäolisem. Selja taha tekib uduvärav. Mäe otsas on hulgem antenne ja kaadervärke. Nende taha on tehtud laudadest platoo, mis hakkab olema üks maailma parima vaatega piknikukohti. Lavastan pikniku tee, näkileiva ja kitkätiga. Paremal ja vasakul tõmmatakse pilv kivide ette ja siis jälle eest ära. Merel ujuvad üksikud jääkamakad. Ookean pahiseb. Kogu vaade rullitakse lahti ja võibki hakata taas allapoole liikuma. Käin vaatan veel selle ja teise nurga taha, et mis seal on. Järgmine mürakas mägi tundub ka täitsa ronitav, miska turnin üles. Üleval on järsk, hoian sisemaapoolsesse külge, sest eelistaksin mere asemel sinna pudeneda. Pudenemine jääb siiski ära, tippu on keegi kividest kuhja ehitanud ja tundub, et olen kõrgemal kui eelmine mägi. Kaldale kõige lähema jäämäe küljest on vahepeal üks torn alla kukkunud. Longin teed mööda tagasi, päike valmistub lilla helenduse saatel looja minema.
Maliina on vahepeal koju sõitnud ja majas küte välja lülitatud. Ja Nico ja Nathalie meid õhtusöögile kutsunud. Nii etendub lõpuõhtu rahvusvahelises seltskonnas kollases majas.
Lisa kommentaar