Mu jalge all on esimest korda pärast Reykjavikist lahkumist asfalt. Soetan postkontorist kohaliku telefonikaardi interneti tarbeks. Postkontoris sisalduv neiu ei räägi ühtegi keelt. Naeratab kohmetult ega ütle midagi. Ega ma seega täpselt sotti ei saa, mida mulle müüakse. Suurim probleem on vastse kaardiomaniku kohta arvutiekraanil ankeedi täitmine, sest esiteks ei vasta mu isikukood standardile, teiseks puudub mul kindel elukoht. Vehin lahel paistva Arktika suunas, et elan seal, aga ankeedi järgi elan lõpuks täpsustamata aadressil Tasiilaqis.
Vihm on veidi järele jäänud. Plaanis on linna taga kõrguv mägi ja selle taga olev mägi. Algus on ilus. Mitte kuigi palju õhus lenduvat vett ega õhus lenduvaid satikaid. Edaspidi hakkab korralikult sadama. Unustasin oma vihmavastased püksid laeva. Matkapüksid teevad, mis suudavad, aga osutuvad lõpuks siiski vett imavateks. See osa vaatest, mis paistab, on kena.
Tagasi all, vaatan linna. Pitsakoht on kinni, rõdu all suitsetav mees suunab mind kollasesse majja. Kollaseid maju on linnas mitu. Keegi on pannud üles lätikeelse tänavasildi. Leian õige maja, sinna saabuvad ka Brita ja Reto. Reto saab viimase päevaroa ja mina hamburgeri. Kõht on õnneks piisavalt tühi, kuigi mu lõuapärad ei ole kotletisaiade ortodoksseks manustamiseks konstrueeritud.
Laevas lõpuõhtu röstvaalapitsa, bordooveini ja sünnipäevatordiga.
Kommentaarid
Lisa kommentaar