Õhtul oksendab keegi kõrvaltoas ja öösel pea veidi valutab, muidu on
tavaline öö.
Saabub osaline elekter, mis paneb fotoka akulaadija errorit
näitama, läpakas ja lambid ei reageeri ja hommikuks on "geisris" sooja
vett.
Jalutan Katrit kanjonini ja tagasi. Kanjoni serval lõbustavad kaasturistid ennast sellega, et kulgevad kuristiku kohale tõmmatud trossil rippuvas metallkorvis edasi-tagasi. Teisel pool on küla ja atraktsioon on kohalike jaoks oluline ühenduslüli välismaailmaga.
Tagasi kulgen üle mäe, mitte ümbert ringiga mööda teed. Üleval on võimalik nautida vaadet ja üllatada linnuparve, samuti jälgida Katri progressi allpool. Eile ronitud mägi on siit tervenisti näha ja väljaulatuvad oranžid kivimügarikud, milleni vaevaliselt jõudsin, on mäetipuga võrreldes naeruväärselt madalal.
Platseerun raamatuga terrassile. Öömaja-poiss tuleb uurima, mis raamat on ja kas ma tõesti kogu sellest jutust aru saan. Ei Maugham ega koloniaalaeg ei tundu tema jaoks olevat erilised märksõnad. Käib raporteerib elektri saabumisest ja lahkumisest, umbes iga paari lehekülje tagant.
Lõunaajal on elekter olemas, mis tähendab võimalust söögi saateks nautida India kinematograafia saavutusi. Elektrikatkestus tuleb kõige põnevama koha peal, kus kohalik Poirot on just paljastamas mõrtsukat. Lõputantsu näeme siiski ära. Personal ei suuda uskuda, et me hindi keelt oskamata asjast nii vaimustuses oleme. Aga meie jaoks on virvendav kast lihtsalt tõestus elektri olemasolust (fotoka aku laeb).
Lõuna järel peame väikese motivatsioonivestluse.
Ka teine raamat hakkab läbi saama. Lähen välja tuulduma. Õhtuti tõuseb tugev tuul, mis kammib viljapõldusid ja üritab maja ära puhuda. Samas muudab õhtuvalgus mäeküljed sopiliseks ja pehmeks. Üleval on harvad valged pilved, peaaegu nagu Eesti suvetaeva omad. Viis poissi tulevad alla orgu oja äärde ennast pesema. Üks mees kempleb eesliga, kes püüab, mingi hiiglaslik kott turjal, oma teed minna, lõpuks raputab koti maha ja paneb plagama.
Õhtusöök toimub küünlavalgel.
Päeva küsimus: mis juhtus 20. juulil?
Jalutan Katrit kanjonini ja tagasi. Kanjoni serval lõbustavad kaasturistid ennast sellega, et kulgevad kuristiku kohale tõmmatud trossil rippuvas metallkorvis edasi-tagasi. Teisel pool on küla ja atraktsioon on kohalike jaoks oluline ühenduslüli välismaailmaga.
Tagasi kulgen üle mäe, mitte ümbert ringiga mööda teed. Üleval on võimalik nautida vaadet ja üllatada linnuparve, samuti jälgida Katri progressi allpool. Eile ronitud mägi on siit tervenisti näha ja väljaulatuvad oranžid kivimügarikud, milleni vaevaliselt jõudsin, on mäetipuga võrreldes naeruväärselt madalal.
Platseerun raamatuga terrassile. Öömaja-poiss tuleb uurima, mis raamat on ja kas ma tõesti kogu sellest jutust aru saan. Ei Maugham ega koloniaalaeg ei tundu tema jaoks olevat erilised märksõnad. Käib raporteerib elektri saabumisest ja lahkumisest, umbes iga paari lehekülje tagant.
Lõunaajal on elekter olemas, mis tähendab võimalust söögi saateks nautida India kinematograafia saavutusi. Elektrikatkestus tuleb kõige põnevama koha peal, kus kohalik Poirot on just paljastamas mõrtsukat. Lõputantsu näeme siiski ära. Personal ei suuda uskuda, et me hindi keelt oskamata asjast nii vaimustuses oleme. Aga meie jaoks on virvendav kast lihtsalt tõestus elektri olemasolust (fotoka aku laeb).
Lõuna järel peame väikese motivatsioonivestluse.
Ka teine raamat hakkab läbi saama. Lähen välja tuulduma. Õhtuti tõuseb tugev tuul, mis kammib viljapõldusid ja üritab maja ära puhuda. Samas muudab õhtuvalgus mäeküljed sopiliseks ja pehmeks. Üleval on harvad valged pilved, peaaegu nagu Eesti suvetaeva omad. Viis poissi tulevad alla orgu oja äärde ennast pesema. Üks mees kempleb eesliga, kes püüab, mingi hiiglaslik kott turjal, oma teed minna, lõpuks raputab koti maha ja paneb plagama.
Õhtusöök toimub küünlavalgel.
Päeva küsimus: mis juhtus 20. juulil?
Lisa kommentaar