Hommikul läbib Lehi vihmasabin.
Taban end ärevalt aknast välja vaatamas,
sest paarkümmend minutit kestev vihm tõi neli aastat tagasi kaasa
mudalaviini, mis osa linna endaga kaasa pühkis. Muda ei tule.
Tuleb Sharif, LP hinnangul linna parim autojuht. Snow Fieldist muidugi. Peatume kontori ees, jätame hüvasti Sunnyga, lubadusega matkata järgmine kord Zanskaris ja külastada Phugtali kloostrit, ja saame kingituseks kaasa Snow Fieldi särgid. Alles Alchis avastame, et seljale on „Team" asemel kirjutatud „Kibber – Tsomoriri 2014“. Vau. Panen kohe selga.
Lehi kesklinnast kummitama jäänud budistlik mantra asendub islamiteemalise joigumisega. Himachal Pradeshis läks hinduism vaikselt üle budismiks, nüüd läheb budism vaikselt üle islamiks. Täna on ajapikendus enne Ladakhist lahkumist.
Ilm on pilves. Sõidame mööda Spitukist, kuhu olin kavatsenud sisse astuda, aga vahet pole. Ja Phyangist ja Basgo kindlusevaremetest. Traditsiooniline peatus on Induse ja Zanskari jõgede ühinemiskohas, kus jälgime raftinguseltskonna ponnistusi randumisel. Lõpuks õnnestub. Asfalttee suundub Chillingu poole. Sinna ei läinud enne vist üldse teed. Asfaldirohkus paneb mind ikka igal sammul imestama.
Teeme Sharifiga tee kõrval tolmus kükitades Saspoli naistega aprikoosi- ja õunakaupa. Kõik värske kohalik kraam.
Alchis maandume hotelli Zimskhang, mis sedapuhku on valmis ehitatud. Eelmine kord olime ka siin. Enne kohtame nelja eestlast, kes olevat siin juba terve nädala.
Üle tee restorani menüü hoiatab, et joogiklaasi kukkuvate putukate ja muu kraami eest teenusepakkuja ei vastuta.
Lõuna söödud, läheme templeid vaatama. Üle 1000 aasta vanad või midagi. Kogu kunst India algupära, Tiibeti mõjutuste eelne. Nikerdused ja maalingud just nii lahedad nagu mäletan. Valvekorda pidav munk peab vajalikuks nii tervituseks kui ka lahkumiseks valge inimese kätt suruda. Sõbrunen kutsikaga, Katri jäädvustab olukorda. Kohalikel käib templiaias mingi kräu.
Templi tagant sai jõe äärde, aga sinna on tara ette pandud. Tara on mõistagi loomade jaoks. Mina lähen üle, Katri läheb esialgu tagasi. Kui olen palveveskite reaga ühele poole saanud, ilmub ta siiski samast suunast, sest kohalikud rahvariides tädid olevat ka teda sundinud üle aia ronima. Seda oleks näha tahtnud.
Läbime mõningaste kadudega poodlemistakistusriba ja siis on lebo. Väljas kogub tuul jõudu.
Lõpetan Kerouac'i ja olen seega kõik kodust kaasavõetud raamatud läbi lugenud. Hea, et vahepeal on saanud juurde osta. Järgmine on „The Great Indian Novel“, Shashi Tharoor, päris lõbus lugu.
Katri on oma hooleks võtnud Indias turustatavate köhasiirupite degusteerimise ja hanteerimise telekapultidega. Viimasel alal teeb ta edusamme, Lehis sai põlema sinise ja punase tulukese, täna juba ka telekal pildi ette, aga peaaegu kõik kanalid nõudsid vaatamise eest maksu. Köhasiirupite osas tuleb reisi lõpus pimetest.
Tuleb Sharif, LP hinnangul linna parim autojuht. Snow Fieldist muidugi. Peatume kontori ees, jätame hüvasti Sunnyga, lubadusega matkata järgmine kord Zanskaris ja külastada Phugtali kloostrit, ja saame kingituseks kaasa Snow Fieldi särgid. Alles Alchis avastame, et seljale on „Team" asemel kirjutatud „Kibber – Tsomoriri 2014“. Vau. Panen kohe selga.
Lehi kesklinnast kummitama jäänud budistlik mantra asendub islamiteemalise joigumisega. Himachal Pradeshis läks hinduism vaikselt üle budismiks, nüüd läheb budism vaikselt üle islamiks. Täna on ajapikendus enne Ladakhist lahkumist.
Ilm on pilves. Sõidame mööda Spitukist, kuhu olin kavatsenud sisse astuda, aga vahet pole. Ja Phyangist ja Basgo kindlusevaremetest. Traditsiooniline peatus on Induse ja Zanskari jõgede ühinemiskohas, kus jälgime raftinguseltskonna ponnistusi randumisel. Lõpuks õnnestub. Asfalttee suundub Chillingu poole. Sinna ei läinud enne vist üldse teed. Asfaldirohkus paneb mind ikka igal sammul imestama.
Teeme Sharifiga tee kõrval tolmus kükitades Saspoli naistega aprikoosi- ja õunakaupa. Kõik värske kohalik kraam.
Alchis maandume hotelli Zimskhang, mis sedapuhku on valmis ehitatud. Eelmine kord olime ka siin. Enne kohtame nelja eestlast, kes olevat siin juba terve nädala.
Üle tee restorani menüü hoiatab, et joogiklaasi kukkuvate putukate ja muu kraami eest teenusepakkuja ei vastuta.
Lõuna söödud, läheme templeid vaatama. Üle 1000 aasta vanad või midagi. Kogu kunst India algupära, Tiibeti mõjutuste eelne. Nikerdused ja maalingud just nii lahedad nagu mäletan. Valvekorda pidav munk peab vajalikuks nii tervituseks kui ka lahkumiseks valge inimese kätt suruda. Sõbrunen kutsikaga, Katri jäädvustab olukorda. Kohalikel käib templiaias mingi kräu.
Templi tagant sai jõe äärde, aga sinna on tara ette pandud. Tara on mõistagi loomade jaoks. Mina lähen üle, Katri läheb esialgu tagasi. Kui olen palveveskite reaga ühele poole saanud, ilmub ta siiski samast suunast, sest kohalikud rahvariides tädid olevat ka teda sundinud üle aia ronima. Seda oleks näha tahtnud.
Läbime mõningaste kadudega poodlemistakistusriba ja siis on lebo. Väljas kogub tuul jõudu.
Lõpetan Kerouac'i ja olen seega kõik kodust kaasavõetud raamatud läbi lugenud. Hea, et vahepeal on saanud juurde osta. Järgmine on „The Great Indian Novel“, Shashi Tharoor, päris lõbus lugu.
Katri on oma hooleks võtnud Indias turustatavate köhasiirupite degusteerimise ja hanteerimise telekapultidega. Viimasel alal teeb ta edusamme, Lehis sai põlema sinise ja punase tulukese, täna juba ka telekal pildi ette, aga peaaegu kõik kanalid nõudsid vaatamise eest maksu. Köhasiirupite osas tuleb reisi lõpus pimetest.
Lisa kommentaar