sisemaa

Pakkisin end soojalt ja sõitsin suvalisse kohta, kuhu minutit viis hiljem saabusid hiinlased. Kus nad seni aega veetsid, jäi teadmata. Samuti see, kuidas nad mu üles leidsid. Virmalised tegid korralikku šõud, mille peale hiinlased reageerisid kooris kiunumisega. Põgenesin sündmuskohalt ja vaatasin teise vaatuse vaikuses kaugel kruusateel. Kummalisel kombel jõudsin siiski enne hiinlasi hostelisse. Minu tuppa olid ilmunud neiu ja noormees. Isegi hästi, kaks ööd kolmest üksi. Sellele ma rihtisingi, et kui on valida koht 8-, 6- ja 4-kohalises toas, millel igaühel paar eurot hinnavahet, siis on kõige väiksemale ilmselt kõige vähem nõudlust. Eriti talvel. Hiinlased kisasid ja kolistasid köögis veel mehiselt jupp aega.
Hommikul lahendan ära hiinlaste ehitatud installatsiooni nõuderestist ja pesen moosised taldrikud üle. Ka veeprotseduuridega saan enne järjekorra tekkimist ühele poole.
Kolin välja, et sõita veidi maad lennujaamale lähemale. Kui hostelteater kõlas hästi, siis perehotell maal, kus kõik on võimalikult kohalik ja öko, kõlab ka hästi. Mõlemaid tuli seega väisata. Üks öö ökot maksab sama palju kui kolm ööd hostelit. Õhtuseks kontserdiks hostelisse ilmselt ei viitsi tagasi tulla, sest see muusika kõlas interneedusest kuulatuna pigem igavalt.
Ründan sisemaa poole mööda teed, mis on terve talve kindlalt kinni olnud. Kirjelduseks "läbimatu". Silti ega tõkkeid ees ei ole, vaatan kui kaugele annab minna. Peaks olema kaks koske ja koht, kuhu saab otsa ronida ja kust on hea vaade. Nagu siin kusagilt poleks hea vaade. Tee on alguses täitsa hea, ainult esimese koseni viiv rada osaliselt lume all. Mul, vanal matkajal, on muidugi ka auto juurest 20 minuti kaugusele minekuks igaks juhuks kõik kaasas, sealhulgas kassid libeda külmunud ja kalde all asetseva lume ületamiseks. Poolel teel tuleb meelde, et kõnnin kose suunas ilma statiivita. Neetud. Samas, ainult algajad matkajad kannavad statiivi kaasas. Eest kostab selliseid hääli, nagu peaksid seal trollid koosolekut. Kajakad. Rajamärgid lõpevad suure solina juures. Rada ise läheb veel veidi edasi kuni lume alla kadumiseni. Mida pole kusagil, on kosk. Märkide lõppemise juures on luuletus, nagu neid siin paljude vaatamisväärsuste juures on. See siin räägib mäenaisest, fjallkona'st, kes põhimõtteliselt sümboliseerib Islandi loodust. Og ég, ég er lítill foss úr veröld hennar. Luuletus peaks vihjama, et vaatamisväärsus asub siinsamas. Asja uurides tundub, et nire taamal suubub paksu lumekihi alla. Kosk on järelikult selle all peidus, aga voolab, nagu solinast võib järeldada. Ahah.
Enne järgmist koske on teel pahvakas lund ja selle sees sügavad rööpad. Kaks autot pargib lumest sealpool, üks siinpool. Kuna edasi läheb ilmselt hullemaks, ei hakka lumest läbi rallima. Veidi vantsimist ja mõned lumelaigud hiljem on kosk täitsa olemas. Sedapuhku lumevaba.
Kuna ma juba nagunii seal olen, siis jalutan veel mööda teed ülespoole. Lund on järjest rohkem, ühte kohta on ka keegi kinni jäänud ja roomikutega asi on teda välja tõmmanud. Tee asemel tulebki edaspidi jälitada roomikujälgi. Jõuan piknikukohani. Kui Soomaal on mõnikord sild keset veevälja, siis siin on sild keset lumelagendikku. Lagendik on aga petlik, sest paaris kohas on lumi jõkke kukkunud. Lumi on umbes sama sügav kui mina olen pikk. Püsin kenasti murul. Snæfelli tipud tulevad korraks pilvest välja ja vaade on ka ilma selleks ettenähtud kohta ronimata väga meeldiv. Alla tagasi.
Meri ja taevas moodustavad kena värvikombinatsiooni ja keeran sisse lähimasse parklasse, et seda jäädvustada. Osutub olema eilsete kollide vaatlemiseks mõeldud parkla. Seal nad taamal ongi, esiplaanil kiljuvad kajakad.
Järgmiseks jääb tee äärde kanjon kosega, Rauðfeldsgjá. Kanjonisse sisenemiseks oleks hea olla kummikutes, mille ma erilise professionaalina unustasin auto juures jalga panna. Saan sellest hoolimata hakkama kivilt kivile tippides. Sees väänlevad kaljud, edasimineku blokeerib suur lumekamakas.
Búðiri romantilise ja paljupildistatud kiriku juurest algab rada üle hiiglasliku Búðahrauni laavavälja. Uskumatu maastik. Või siis on maa lihtsalt katki läinud. Suured lahmakad pinnast on kukkunud kuhugi alla. Väiksed augud näevad välja nagu nabad. Kõik kaetud moodsate skulptuuride ja saja sordi samblaga. Kõnnin kuni suure munakujulise mäeni ja keeran siis tagasi. Enamus radu ongi siin edasi-tagasi käimise rajad, mida mööda ammustel aegadel naabrimehe juurde või kõrvalkülla mindi. Ammuste aegade inimesed ei käinud ringiratast nagu tänapäevased aega tapvad inimesed. Hakkab tibutama. Jõuan autoni. Hakkab sadama. Sõidan suure tee peale välja. Lörts. Klaasipuhastajad jäävad sademetega esiklaasil viiki. Lörts ei kuku viisakalt ülevalt alla, vaid kihutab rõhtsalt paremalt vasakule. Veidi aja pärast tuleb sama lörts vasakult tagasi paremale. Lörtsi jätkub muidugi sel viisil kauemaks. Ühtäkki soovivad kaks luike autokatusele maanduda, lendavad siis veidi auto kohal nii, et ma võin neile lestade vahele vaadata. Peavad auto kõrval lennates aru ja tõusevad üle tee lendamiseks endisest kõrgemale. Sajab lörtsi ja luikesid.
Öömaja on ilus, hiiglasliku vannitoaga. Alguses leti taga olev tüdruk ei saa midagi aru, aga hiljem välja ilmuv perenaine on veidi üllatunud, sest mõni päev tagasi käisin seal suppi söömas. Turist ei kipu reeglina nii pikalt ühe koha peal tolgendama. Pealinnast tehakse siia poolsaarele päevapikkuseid ekskursioone.