Buss lennujaama korjab
inimesi peale alates kella neljast.
Hommikul. Linnavalitsus
on bussifirmade tegevust vahepeal korraldanud ja määranud neile kogumispunktid.
Meie punktis on juba mõned inimesed. Neli turisti kõristavad kohvritega kuhugi
edasi ja moodustavad ülekäigurajale hetkeks biitlite albumi kaanepildi Reykjavíki
öös. Buss väljub Poola täpsusega minut enne lubatud aega, kui kõik on üle
loetud. Selja taha asub perekond, kelle naispool kõigile ülejäänutele jaoülema stiilis
korraldusi jagab.
Lennuki suurim
vaatamisväärsus on kuhugi tahapoole transporditav proua, kes mahub pingiridade
vahelt läbi ainult külg ees ja seda ka mõningase pusimisega. Miks inimesed küll
endaga nii teevad?
Helsingi tervitab
troopilise ilmaga. See jama polegi veel läbi. Kogu sügiseks aklimatiseerumine
vastu taevast.
Er selbst wolle auch reisen, sagte Humbolt.
Forster nickte. Mancher wolle das. Und jeder bereue es später.
Warum?
Weil man nie zurückkommen könne.
(Daniel Kehlmann „Die Vermessung der Welt“)
Lisa kommentaar