Ebamõistlikult sinine taevas.
Hilineme hommikusöögile. Poola televisiooni asemel on islandi raadio.
Teise kohvi järgi sõidame Skagaströndi, kus kohvi saab paraku ainult papptopsist ja bensiinijaamast. Külmkapid näitavad, millest inimesed bensiinijaama külastades kõige rohkem puudust tunnevad. Piim, või, munad, mütsid ja lugematu hulk eri värvi magustatud jooke. Suhkur ühesõnaga. Kirik on moderne ja tundub, et tegutseb kohakaasluse alusel majakana.
Kálfhamarsvíti majakas ei ole matsakas oranž hoone nagu enamus Islandi majakaid, vaid valge sihvakas torn. Torni ümber on sirgeid ja kaardus basaltsambaid. Poolsaarel on ajavahemikul 1900 kuni 1950 tegutsenud kiirküla. Majade asukohti märgivad rohtu kasvanud turbamätaste kuhjad. Siltidel on kirjas, kes ja millal maja ehitas ja millal see lammutati. Miks, seda sildid ei ütle. Pärast internet ütleb, et kõik 151 inimest voolasid minema kalapuuduse ja sõjajärgsete ühiskondlike muutuste tõttu. Majanduslangus ja Hispaania kodusõda. Enne soolati taanlaste tehases turska Vahemereturu jaoks. Kaldast veidi eemal tukub parv hahku, parkla juures lombis puhastavad end neli punakurk-kauri. Kogu asustus tänapäeval. Strandiri mäeharjade taga valendab Drangajökulli liustik.
Poolsaare tipu poole sõites on näha rohkelt sinetavaid järvi ja keerdus jõgesid. Lambad söövad kruusa. Maastik on siin laugem ja kaetud silorullidega.
Ketubjörgi mägi on sildistatud. Sellelt saab vaadata vette kukkuvat vett ja allpool asuvaid sambaid. Lesime samblal kuni Kalle kohvi tahtma hakkab. Minu meelehärmiks läheb rada veel edasi ja pärast paistab teisel pool mäge üks suurem juga. Kalle õnneks lubab mul auto juurest korraks selle suunas joosta. Ma siis jooksen hästi kiiresti, et jõuaks kaugemale.
Kohvi järgi sõidame Sauðárkrókurisse, kus on toredad värvilised majad, pagar ja hard wok cafe. Piirdume pagariga.
Siit veidi maad rannaäärset teed pidi tagasi põhjapoole on Grettislaug, pisike kuumaveebassein. Teel on ees mitu koppa ja alustaimestikku juhatav teeviit. Basseini juures peesitab juba mitu turisti, on telkimisala, kohvik ja lehvivate hallide juustega vanamees, kes tahab teada, kui kaua ma juba Islandil elan. Sedapuhku juba kolmandat nädalat. On kaks vanni, väiksem ja soe ning suurem ja väga soe. Kõik kobarduvad väiksemasse. Kivid on libedad, voolikust soliseb juurde külma vett. Seda on varem ka olnud, et kuumaveeallika vesi tuleb inimesele talutavaks jahutada.
Kuumast veest rammestunud, ei hakata enam ronima suusamäe otsa. Langev päike jätab mägedele seksikad varjud, jõed peidavad ennast käänulistes kanjonites, igale poole tahaks minna. Mul on juba kaks uut Islandi-marsruuti mõttes. Poolsaare idakülg on rohmakam ja huvitavam, aga kõik basaltsambad on lääneküljel.
Blönduósis nuumavad ennast enne pikka reisi haned. Üks punt neid ületab parajasti teed. Ootame vastutuleva autoga kannatlikult teeületuse lõppu. Äkki otsustab enamus, et nad tegelikult ei taha ikka üle tee minna ja keeravad tagasi. Kui nad on kogu täiega teisel pool, tuleb neile meelde, et nad võivad ju tegelikult lennata ka.
Pärast õhtusööki on aknast näha Strandiri tumesinine kontuur oranži päikeseloojangu all, paremal seda pildistama rivistunud turismigrupp. Esiplaanil valkjassinine meri, naabermaja norgus kuur ja roostes pesukuivatusrest.
Teise kohvi järgi sõidame Skagaströndi, kus kohvi saab paraku ainult papptopsist ja bensiinijaamast. Külmkapid näitavad, millest inimesed bensiinijaama külastades kõige rohkem puudust tunnevad. Piim, või, munad, mütsid ja lugematu hulk eri värvi magustatud jooke. Suhkur ühesõnaga. Kirik on moderne ja tundub, et tegutseb kohakaasluse alusel majakana.
Kálfhamarsvíti majakas ei ole matsakas oranž hoone nagu enamus Islandi majakaid, vaid valge sihvakas torn. Torni ümber on sirgeid ja kaardus basaltsambaid. Poolsaarel on ajavahemikul 1900 kuni 1950 tegutsenud kiirküla. Majade asukohti märgivad rohtu kasvanud turbamätaste kuhjad. Siltidel on kirjas, kes ja millal maja ehitas ja millal see lammutati. Miks, seda sildid ei ütle. Pärast internet ütleb, et kõik 151 inimest voolasid minema kalapuuduse ja sõjajärgsete ühiskondlike muutuste tõttu. Majanduslangus ja Hispaania kodusõda. Enne soolati taanlaste tehases turska Vahemereturu jaoks. Kaldast veidi eemal tukub parv hahku, parkla juures lombis puhastavad end neli punakurk-kauri. Kogu asustus tänapäeval. Strandiri mäeharjade taga valendab Drangajökulli liustik.
Poolsaare tipu poole sõites on näha rohkelt sinetavaid järvi ja keerdus jõgesid. Lambad söövad kruusa. Maastik on siin laugem ja kaetud silorullidega.
Ketubjörgi mägi on sildistatud. Sellelt saab vaadata vette kukkuvat vett ja allpool asuvaid sambaid. Lesime samblal kuni Kalle kohvi tahtma hakkab. Minu meelehärmiks läheb rada veel edasi ja pärast paistab teisel pool mäge üks suurem juga. Kalle õnneks lubab mul auto juurest korraks selle suunas joosta. Ma siis jooksen hästi kiiresti, et jõuaks kaugemale.
Kohvi järgi sõidame Sauðárkrókurisse, kus on toredad värvilised majad, pagar ja hard wok cafe. Piirdume pagariga.
Siit veidi maad rannaäärset teed pidi tagasi põhjapoole on Grettislaug, pisike kuumaveebassein. Teel on ees mitu koppa ja alustaimestikku juhatav teeviit. Basseini juures peesitab juba mitu turisti, on telkimisala, kohvik ja lehvivate hallide juustega vanamees, kes tahab teada, kui kaua ma juba Islandil elan. Sedapuhku juba kolmandat nädalat. On kaks vanni, väiksem ja soe ning suurem ja väga soe. Kõik kobarduvad väiksemasse. Kivid on libedad, voolikust soliseb juurde külma vett. Seda on varem ka olnud, et kuumaveeallika vesi tuleb inimesele talutavaks jahutada.
Kuumast veest rammestunud, ei hakata enam ronima suusamäe otsa. Langev päike jätab mägedele seksikad varjud, jõed peidavad ennast käänulistes kanjonites, igale poole tahaks minna. Mul on juba kaks uut Islandi-marsruuti mõttes. Poolsaare idakülg on rohmakam ja huvitavam, aga kõik basaltsambad on lääneküljel.
Blönduósis nuumavad ennast enne pikka reisi haned. Üks punt neid ületab parajasti teed. Ootame vastutuleva autoga kannatlikult teeületuse lõppu. Äkki otsustab enamus, et nad tegelikult ei taha ikka üle tee minna ja keeravad tagasi. Kui nad on kogu täiega teisel pool, tuleb neile meelde, et nad võivad ju tegelikult lennata ka.
Pärast õhtusööki on aknast näha Strandiri tumesinine kontuur oranži päikeseloojangu all, paremal seda pildistama rivistunud turismigrupp. Esiplaanil valkjassinine meri, naabermaja norgus kuur ja roostes pesukuivatusrest.
Lisa kommentaar