Öösel on keegi meie
laua ära virutanud.
Tuleb kassiir ja nõuab
sisse telkimise tasu. Sööme ja pakime. Tunni ajaga muutub telkimisplats
tavaliseks aasaks. Jälle on palav. Rada algab sulnilt vuliseva oja kallast pidi.
Taas palju küsimusi. Miks kasvab suur rohututt selle kivi otsas? Miks on mäekülje sees kolmnurkne auk? Miks lennutavad itaallased drooni siin, kus see pole lubatud?
Näeme pusadeks painutatud sambaid, kurrutatud maastikku ja punast mäge. Jupp maad juhatab meile teed vainurästas, keksides rahulikult mööda rada. Leidub ka tolmune teelõik. „Tolm tuleb saatana persest,“ ütleb Léoni kõrval seisev kõhetu normann õpetlikult. „Nagu liivatormgi. Kõiksugu paavstid on selle ammu kindlaks teinud.“ (Tiit Aleksejev „Kindel linn“)
Kohvisoov suunab meid otse kabjajälge, mitte väikse ringiga piki kanjonit. Mättal kasvab kollaste lehtede ja punaste kupardega sammal. Seirame umbusklikult söödikännide paari. Nad võivad juhuslikult pesa lähedale sattunud inimeste suhtes olla väga kurjad. Ülal kaljuserval on seekord korralik tuul, selja tagant hakkavad kerkima tumedad pilved. Minu usk islandlaste võimesse ilma prognoosida muudkui kasvab. Tibutama hakkab siis, kui autosse istume.
Öömaja tahab sularaha, mistõttu sõidame Húsavíki kaudu. Üksiti võtame söögimajast kala, raamatupoest raamatu ja Nettóst provianti. Nüüd juba sajab päriselt.
Keegi on mulle Instagrammi kirjutanud ja küsinud, kas mina olen see, kes tuleb täna nende juurde ööbima ja kas ma tean, et võti tuleb võtta Víðikerist. Tõesti, seda Víðikeri asja ma poleks ise välja mõelnud. Päris hea detektiivitöö muidu. Víðiker on talu, mis paistab Stóratunga ja Aldeyarfossi sildi juurest. Võtme saab, üksiti saab kiita islandi keele ja piltide eest. Vot kuhu on peidetud islandi keelt rääkivad inimesed.
Tuleb välja, et oleme endale rentinud talu. Sees on nii palav, et tõmbame radikad välja ja rebime aknad lahti. Päike tuleb korraks välja ja kuldab üle akendest paistva heinamaa koos silorullidega. Maja taga on väike erajuga. Hiljem on tugev vihm ja selline tuul, et maja väriseb. Täpselt selle eest saigi telgist ära majja tuldud.
Taas palju küsimusi. Miks kasvab suur rohututt selle kivi otsas? Miks on mäekülje sees kolmnurkne auk? Miks lennutavad itaallased drooni siin, kus see pole lubatud?
Näeme pusadeks painutatud sambaid, kurrutatud maastikku ja punast mäge. Jupp maad juhatab meile teed vainurästas, keksides rahulikult mööda rada. Leidub ka tolmune teelõik. „Tolm tuleb saatana persest,“ ütleb Léoni kõrval seisev kõhetu normann õpetlikult. „Nagu liivatormgi. Kõiksugu paavstid on selle ammu kindlaks teinud.“ (Tiit Aleksejev „Kindel linn“)
Kohvisoov suunab meid otse kabjajälge, mitte väikse ringiga piki kanjonit. Mättal kasvab kollaste lehtede ja punaste kupardega sammal. Seirame umbusklikult söödikännide paari. Nad võivad juhuslikult pesa lähedale sattunud inimeste suhtes olla väga kurjad. Ülal kaljuserval on seekord korralik tuul, selja tagant hakkavad kerkima tumedad pilved. Minu usk islandlaste võimesse ilma prognoosida muudkui kasvab. Tibutama hakkab siis, kui autosse istume.
Öömaja tahab sularaha, mistõttu sõidame Húsavíki kaudu. Üksiti võtame söögimajast kala, raamatupoest raamatu ja Nettóst provianti. Nüüd juba sajab päriselt.
Keegi on mulle Instagrammi kirjutanud ja küsinud, kas mina olen see, kes tuleb täna nende juurde ööbima ja kas ma tean, et võti tuleb võtta Víðikerist. Tõesti, seda Víðikeri asja ma poleks ise välja mõelnud. Päris hea detektiivitöö muidu. Víðiker on talu, mis paistab Stóratunga ja Aldeyarfossi sildi juurest. Võtme saab, üksiti saab kiita islandi keele ja piltide eest. Vot kuhu on peidetud islandi keelt rääkivad inimesed.
Tuleb välja, et oleme endale rentinud talu. Sees on nii palav, et tõmbame radikad välja ja rebime aknad lahti. Päike tuleb korraks välja ja kuldab üle akendest paistva heinamaa koos silorullidega. Maja taga on väike erajuga. Hiljem on tugev vihm ja selline tuul, et maja väriseb. Täpselt selle eest saigi telgist ära majja tuldud.
Lisa kommentaar