Kuigi hosteli infotahvlil reklaamitakse vastas
restorani hommikusööki, on seal kell kümme uks lukus ja näha pole kedagi.
Lahti on bensujaam, kus on kohvi ja annab välja
kaubelda ka sooja võileiva. Rohkem söögikohti külas ei ole. Piirkonna kaardi
saab ujulast.
Langanes on pardi pea kujuga pikk ja kitsas
poolsaar. Poolsaare tippu viib pinnastee, mida sildi järgi ei peaks läbima
tavalise sõiduautoga. Paikvaatlus ütleb, et mõistuse kasutamise korral on tee
sõiduautoga siiski täiesti läbitav.
Mereäär on täis kuhjatud ajupuitu ja muud merest
tulnud nodi. Poolsaare keskosa katavad rohelus ja kivid, mille vahele on
puistatud lambaid ja laululuiki. Suulad on kogunenud pesitsema suurest maast
omaette seisvale kivimügarale. Guaano lõhn täidab kogu ümbruskonna. Lained mürisevad
randa ja veepiisad heljuvad õhus nagu hommikune udu.
Skála on küla, mis kunagi oli. Olid majad,
paadisild, kalurid, tants, filminäitamine ja Islandi esimene külmhoone. Uue
paadisadama rajamine ebaõnnestus, transpordiühendused muutusid ja ilmasõja miinid
lõhkesid ning 1955 lahkus külast viimane inimene. Ei läinud poolt sajanditki,
kui enamus ehitisi on äratuntavad veel ainult arheoloogile ja ajaloolasele. Kemmerg
on uus, aga tilgub läbi.
Poolsaare tipus ja maailma lõpus on tuletorn Fontur.
Siin kohtuvad Atlandi ja arktiline ookean. Mururada kulgeb piki kaljuserva, tuult
pole, merelõhn on värske. Päike paistab selga. Inimesi siin ei liigu, peale
paari kohaliku talumehe, kes lambaid kokku koguvad.
Restoranipidaja räägib oma elulugu. Tema vanemad rändasid
Islandilt USAsse, seal kohtus ta eestlastega ja sattus sedapidi Pärnusse.
Õpetas muuhulgas inglise keelt ja geograafiat. Näiteks Tapal. Järgmise
ettevõtmisena tuleb restoran Lõuna-Gröönimaale.
Lisa kommentaar