Langanes

Lahti on bensujaam, kus on kohvi ja annab välja kaubelda ka sooja võileiva. Rohkem söögikohti külas ei ole. Piirkonna kaardi saab ujulast.

Langanes on pardi pea kujuga pikk ja kitsas poolsaar. Poolsaare tippu viib pinnastee, mida sildi järgi ei peaks läbima tavalise sõiduautoga. Paikvaatlus ütleb, et mõistuse kasutamise korral on tee sõiduautoga siiski täiesti läbitav.

Mereäär on täis kuhjatud ajupuitu ja muud merest tulnud nodi. Poolsaare keskosa katavad rohelus ja kivid, mille vahele on puistatud lambaid ja laululuiki. Suulad on kogunenud pesitsema suurest maast omaette seisvale kivimügarale. Guaano lõhn täidab kogu ümbruskonna. Lained mürisevad randa ja veepiisad heljuvad õhus nagu hommikune udu.

Skála on küla, mis kunagi oli. Olid majad, paadisild, kalurid, tants, filminäitamine ja Islandi esimene külmhoone. Uue paadisadama rajamine ebaõnnestus, transpordiühendused muutusid ja ilmasõja miinid lõhkesid ning 1955 lahkus külast viimane inimene. Ei läinud poolt sajanditki, kui enamus ehitisi on äratuntavad veel ainult arheoloogile ja ajaloolasele. Kemmerg on uus, aga tilgub läbi.

Poolsaare tipus ja maailma lõpus on tuletorn Fontur. Siin kohtuvad Atlandi ja arktiline ookean. Mururada kulgeb piki kaljuserva, tuult pole, merelõhn on värske. Päike paistab selga. Inimesi siin ei liigu, peale paari kohaliku talumehe, kes lambaid kokku koguvad.

Restoranipidaja räägib oma elulugu. Tema vanemad rändasid Islandilt USAsse, seal kohtus ta eestlastega ja sattus sedapidi Pärnusse. Õpetas muuhulgas inglise keelt ja geograafiat. Näiteks Tapal. Järgmise ettevõtmisena tuleb restoran Lõuna-Gröönimaale.