Ok

Taevas on kõiki värve ja kusagil on päike.

Saabuvad Maarjo ja Kadi. Algatuseks on vahvlid. Kadi jääb jalgu plaasterdama, me Maarjoga sõidame teisele poole mäge oma väikesele kliimamarsile. Sealt on lühem maa tipuni. Teel on küll silt, et tee on läbimatu, aga millal see enne turiste seganud on. Tippu pole näha, sest see on pilve sees. Pistame ka pea kohe pilve, nähtavus kahaneb paarikümnele meetrile. Mägi on kivine, kivid otse jalge all paistavad hästi.

Mäe nimi on Ok, mis tähendab iket või kaelkooku. Kuni aastani 2014 oli mäe turjal liustik. Islandi kõige väiksem küll, aga siiski. 2014 tunnistati liustik ametlikult surnuks, sest lund ei olnud enam nii palju, et see oleks oma raskuse all liikunud. See on liustiku tunnus. Selle aasta 18. augustil pandi mäe otsa mälestusmärk, mille teksti kirjutas Islandi üks tuntumaid kirjanikke Andri Snær Magnason ja millel on tekst: „Kiri tulevikule. Ok on esimene liustik, mis on kaotanud oma staatuse liustikuna. Võib arvata, et järgmise 200 aasta jooksul lähevad kõik meie liustikud sama teed. See mälestusmärk on teadvustamaks, et me teame, mis toimub ja mida tuleb teha. Ainult Sina tead, kas me tegime seda. August 2019, 415ppm CO2.“ 

Kui GPS ütleb meid olevat mäe kõige kõrgemas punktis, ei paista sealt ei lubatud vaateid ega mälestustahvlit, kuigi me lootusrikkalt ümber iga suurema kivi käime. On üksikud väiksed lumelaigud ja kõva tuul. Liustikust pole tõepoolest enam haisugi. Lumi maitseb värskelt, ilmselt tänavune.

Alla minnes on tuul, mis meid seni abivalmilt tagant lükkas, vastu. Vihma hakkab sadama, mistõttu sööme külalistemajast kaasapandud vahvleid ja moosi all autos. Tuul kõigutab autot, päike paistab igas suunas, aga mitte siin. Häbelik mägi on endale uue katte peale tõmmanud.

Siit võib vaadata pilte „enne ja pärast“ ja siit Okifilmi treilerit.

Õhtul saab jälle suppi ja veel vahvleid, mille järel toimub elav mõttevahetus majja siginenud hollandlastega.