Hommikusöök tänavanurgal, autod ja ratturid ümberingi vuhisemas.
Täna vaatame Milano salajasi asju. Näiteks Leonardo da Vinci disainitud väravaid ammu veest tühjaks lastud kanalis. Väravate juures sillal on ekskursioon, mis kõlab nii nagu tehtaks ekskursantidele eksamit. Tegelikult enne kiikame ka mäletusväärsesse toidupoodi, kus telefon ülakorruselt makaronide sekka visati, satume tänavaturule ja näeme eemalt pilvelõhkujaid. Pilvi õnneks pole.
Eriti salajane aed on kinni, aga väga lihtsalt näeb 12. sajandist pärit müürijuppi, mis pidi linna Frederick Barbarossa eest kaitsma, ja Milano emahunti. Hundi päritolu on segane, see võis alguses olla asunud ühel linnaväravatest ja koliti millalgi ringi. Katustel ja sisehoovides kasvab puid ja muid taimi. Rohi ei ole juurteni madalaks trimmerdatud. See mõjub värskendavalt ja lõhnab hästi.
Kesklinnast eemal ühes pargis seisab Pinocchio keset purskkaevu. Nuku kest vedeleb samba jalamil ja kestast vabanenud poiss seisab üleval. Vees kümblevad tuvid ja pinkidel magavad kaks härrasmeest.
Pinocchio lähedal on kohvik, kus kellegi hinnangul tehakse Milano üht paremat kohvi. Saba on tänavale välja ja liigub aeglaselt, sest iga kakuke on vaja keerata eraldi paberisse, pista see õhukesse krabisevasse kotti, kotisuu kinni voltida, sulgeda kleepsuga ja asetada siis kraam ettevaatlikult suurde paberkotti. Klient veedab seniks aega end pildistades. Võibolla kogu see kohmitsemine ongi nähtud ette selleks, et jõuaks piisavalt endleid teha. Kohapeal sööjatega läheb rutem. Kui oleme oma pool tundi sabas seisnud ja seejärel lauas veel minutit viis oodanud, saame kätte reisi kõige kallimad cappuccinod. 3,5 eurot, mis pole muidugi midagi Tallinna 4,5–6-euroste kohvide kõrval. Maitseb umbes täpselt samamoodi nagu hommikune nurgapealses baaris joodu. Meelelahutus inimesele, kelle suurim probleem on see, kui pruun suhkur ei mahu tema cappuccino sisse ära või kui piimavahu kontsistents ei ole õige.
Siis pildistame faune suvalise maja fassaadil ja surnud inimeste konte San Bernardino alle Ossa kabelis. Tuuriga liitub Külli, keda kasutame Milano suurima merikarbi võrdlusmõõdikuna ja kes hakkab meid kohe poodidesse vedama ja pärast muudab vee õlleks. Ühes võlvkäigus võib vaadelda kuulsuste käpajälgi.
Vahepeal joome veel kohvi peale, sööme veel tomatisaia vaatega Alessandro Manzonile ja jäätist ilma vaateta. Istume Umberto Eco maja juures purskkaevu serval ja jalutame läbi lossi kodu poole.
Õhtul püüame end hiina restoranis lõhki süüa. Tänavatele on kogunenud joovad, suitsetavad ja lärmavad inimesed.
Linnaelu on väsitav. Ja me pole käinud kümmet kilomeetritki.
Eriti salajane aed on kinni, aga väga lihtsalt näeb 12. sajandist pärit müürijuppi, mis pidi linna Frederick Barbarossa eest kaitsma, ja Milano emahunti. Hundi päritolu on segane, see võis alguses olla asunud ühel linnaväravatest ja koliti millalgi ringi. Katustel ja sisehoovides kasvab puid ja muid taimi. Rohi ei ole juurteni madalaks trimmerdatud. See mõjub värskendavalt ja lõhnab hästi.
Kesklinnast eemal ühes pargis seisab Pinocchio keset purskkaevu. Nuku kest vedeleb samba jalamil ja kestast vabanenud poiss seisab üleval. Vees kümblevad tuvid ja pinkidel magavad kaks härrasmeest.
Pinocchio lähedal on kohvik, kus kellegi hinnangul tehakse Milano üht paremat kohvi. Saba on tänavale välja ja liigub aeglaselt, sest iga kakuke on vaja keerata eraldi paberisse, pista see õhukesse krabisevasse kotti, kotisuu kinni voltida, sulgeda kleepsuga ja asetada siis kraam ettevaatlikult suurde paberkotti. Klient veedab seniks aega end pildistades. Võibolla kogu see kohmitsemine ongi nähtud ette selleks, et jõuaks piisavalt endleid teha. Kohapeal sööjatega läheb rutem. Kui oleme oma pool tundi sabas seisnud ja seejärel lauas veel minutit viis oodanud, saame kätte reisi kõige kallimad cappuccinod. 3,5 eurot, mis pole muidugi midagi Tallinna 4,5–6-euroste kohvide kõrval. Maitseb umbes täpselt samamoodi nagu hommikune nurgapealses baaris joodu. Meelelahutus inimesele, kelle suurim probleem on see, kui pruun suhkur ei mahu tema cappuccino sisse ära või kui piimavahu kontsistents ei ole õige.
Siis pildistame faune suvalise maja fassaadil ja surnud inimeste konte San Bernardino alle Ossa kabelis. Tuuriga liitub Külli, keda kasutame Milano suurima merikarbi võrdlusmõõdikuna ja kes hakkab meid kohe poodidesse vedama ja pärast muudab vee õlleks. Ühes võlvkäigus võib vaadelda kuulsuste käpajälgi.
Vahepeal joome veel kohvi peale, sööme veel tomatisaia vaatega Alessandro Manzonile ja jäätist ilma vaateta. Istume Umberto Eco maja juures purskkaevu serval ja jalutame läbi lossi kodu poole.
Õhtul püüame end hiina restoranis lõhki süüa. Tänavatele on kogunenud joovad, suitsetavad ja lärmavad inimesed.
Linnaelu on väsitav. Ja me pole käinud kümmet kilomeetritki.
Lisa kommentaar