Vihm ja vanapagan

Auru on nii paksult, et vastaskalda kuuskedest paistavad ainult tipud. Teen pildi ära ja magan edasi. Järgmine äratus kell 8. Aur on kadunud, päike paistab, järv sillerdab. Kasutan olukorda, mil kõik magavad ja silla küljes on trepp, et teha kiire hommikuujumine. Vesi pole just külm, aga ega see soe ka pole.
Kui kõik on askeldatud, saame kümne paiku minema. Vahepeal on tulnud tuul ja valgeid pilvi. Jalutame rattad mööda laudteed matkarajale, seal kannatab juba sadulasse istuda. Raja kõrval on mustikamets, pohlad õitsevad.
Tuhiseme kruusateed pidi alla, mööda õitsvatest niitudest ja punastest suvilatest. Paistab, et soo oli mäe otsas. Teeme tiiru ümber lennujaama, kus võib kohata suusatajaid.
Tänane vaatamisväärsus on Hitonhauta – jääsulamisveest uhutud mäekuru, kuhu on maetud vanapagan. Veeaur on pea kohal tõmbunud sellise koha külastamise puhuks sobivalt tumedateks klompideks. Rattad jäävad sildi najale, sukeldume samblasesse metsa. Kahel pool kõrguvad vägevad kiviseinad, allpool kasvab sõnajalgu ja laanelilli. Astume kumbki ühe jalaga mutta. Sokid olidki veel täitsa kuivad. Rada lõpeb tupikulaadse lombiga, mille teises otsas kitsas käik. Vette on küll asetatud puutüvesid, kuid sellest hoolimata on tegemist siit-kuiva-jalaga-edasi-ei-saa olukorraga. Meil on kahepeale kaks kuiva jalga ja soov neid säilitada. Üksiti langevad esimesed vihmapiisad. Tahaks pikemalt uudistada, aga elu sunnib põgenema vihmariiete suunas. Jõuame veel kase varjus piknikku pidada, enne kui päriselt sadama hakkab.
Mõned kruusateed hiljem oleme asfaldil ja väntame vett pritsivate autode kõrval Suolahti suunas. Sealt saab meie andmetel burksi. Leiame romantilise sisustusega Möljä kohviku, kus on klaver, suurte roosade jorjenitega tapeet ja kaks klatšivat prouat aknaaluses lauas. Turustatakse lisaks burksile ja kohvile ka mehukattit.
Lõpuks on korralik sadu. Ühe pausi teeme puu all ja teise bussipeatuse putkas. Kas ma juba ütlesin, et neid kaht kuiva jalga meil enam ei ole? Selle asemel on tunne, nagu oleks jalgade küljes kaks vanni. Rajaosa, kus väga lähedalt sõidavad mööda autod 100 km tunnis, veepilv sabas, ei ole ka kõige meeldivam. Kui kiirteelt pääseme, jõuab meile järgi hele viirg ja sadu lakkab. Sellegipoolest küsib öömaja perenaine 10 km hiljem murelikult, kas me oleme täitsa märjad. Tegelikult me olema täna ka märjemad olnud. Ööbime kenas majas, kus pärast sooja dušši saab panna jalga kuivad sokid.
Järve kohalt läheneb muljetavaldav pilv, paar korda kõmiseb ja korraks läheb elekter ära. Siis on jälle rahulik.
Rattasõitu 85 km, sh 915 tõusumeetrit.