Jääme hommikusöögile hiljaks!
Kalle keeldus üles tõusmast. Tegelikult me ei teadnud ka, mis kellani süüa saab. Toa kätte näidanud proua ei öelnud ja endal ei tulnud ka pähe küsida.
Meie nõutuid nägusid nähes toob personal kärmelt köögist morssi ja taldrikutäie võileivamaterjali. Kohv on nagunii kogu aeg letinurgal valmis. Muna puhul tuleks küll hoiatada, kui see pole päris kõvaks keedetud. Veresuhkur tõuseb taas normi.
Veereme 100 meetrit sadamani ja võtame uue kohvi. Kui küsime letitaguselt poisilt, kas ukse ees seisev praam on õige, tuleb ta koos meiega välja sõiduplaani vaatama, veendumaks, et veidrad välismaalased siiski õigesse kohta jõuavad. Kui oluline on see väike samm, mida pole ametijuhendis ja mida ei pea tingimata tegema.
Rattad pardale ja praam lahkub enne ettenähtud aega. Siksakitab kaks ja pool tundi pisikeste saarte vahel, millest mõnel elab ainult paar kajakaid, mõnel kasvab vaid viis mändi. Teised on suuremad ja neil on inimesed Jeesuse õpetuse järgi oma koja ilusti kaljule rajanud. Kaljusse on sisse pressitud aja ja kliima mustrid. Mõned peatused hiljem on meie rattad maetud rattakuhja alla ning praamile on siginenud mitu autot ja traktor. Kogu laadungi väljaurkimine Torsholmas võtab omajagu aega.
Oleme põiganud suurelt saarestikurajalt tour de Skifteti peale, mis hõlmab saarestiku välimisi saari. See on juba peaaegu Ahvenamaa. Nii saab kõige suurema ringi. Kõiki rattureid, kes meiega praamilt maha sõidavad, näeme nüüd pidevalt, sest kes juba siia tulnud, neil on kõigil sama tee.
Tee on punane nagu Ahvenamaal ja ühendab tihedalt teineteise kõrval olevaid saari. Tuulepealses küljes on vesi hall ja säbruline, teisel pool sile ja värve peegeldav. Paus Korsklobbsrevetsi ujumisrannas, kus kaljusse kinnitatud redelit mööda saab külma vette ronida. Püüame saada pihta postkontorile, aga jõuame hoopis poodi ja ostame jäätist.
Öömaja on mitu punast maja, all kohvik, ümberringi lilled ja kalju. Uurimisretk kaljumaastikul, kus palju jägalaid ja mõned põrmuks saanud paadid. Ja siis sööma.
Väntamist 12 km, kõige lühem päev.
Meie nõutuid nägusid nähes toob personal kärmelt köögist morssi ja taldrikutäie võileivamaterjali. Kohv on nagunii kogu aeg letinurgal valmis. Muna puhul tuleks küll hoiatada, kui see pole päris kõvaks keedetud. Veresuhkur tõuseb taas normi.
Veereme 100 meetrit sadamani ja võtame uue kohvi. Kui küsime letitaguselt poisilt, kas ukse ees seisev praam on õige, tuleb ta koos meiega välja sõiduplaani vaatama, veendumaks, et veidrad välismaalased siiski õigesse kohta jõuavad. Kui oluline on see väike samm, mida pole ametijuhendis ja mida ei pea tingimata tegema.
Rattad pardale ja praam lahkub enne ettenähtud aega. Siksakitab kaks ja pool tundi pisikeste saarte vahel, millest mõnel elab ainult paar kajakaid, mõnel kasvab vaid viis mändi. Teised on suuremad ja neil on inimesed Jeesuse õpetuse järgi oma koja ilusti kaljule rajanud. Kaljusse on sisse pressitud aja ja kliima mustrid. Mõned peatused hiljem on meie rattad maetud rattakuhja alla ning praamile on siginenud mitu autot ja traktor. Kogu laadungi väljaurkimine Torsholmas võtab omajagu aega.
Oleme põiganud suurelt saarestikurajalt tour de Skifteti peale, mis hõlmab saarestiku välimisi saari. See on juba peaaegu Ahvenamaa. Nii saab kõige suurema ringi. Kõiki rattureid, kes meiega praamilt maha sõidavad, näeme nüüd pidevalt, sest kes juba siia tulnud, neil on kõigil sama tee.
Tee on punane nagu Ahvenamaal ja ühendab tihedalt teineteise kõrval olevaid saari. Tuulepealses küljes on vesi hall ja säbruline, teisel pool sile ja värve peegeldav. Paus Korsklobbsrevetsi ujumisrannas, kus kaljusse kinnitatud redelit mööda saab külma vette ronida. Püüame saada pihta postkontorile, aga jõuame hoopis poodi ja ostame jäätist.
Öömaja on mitu punast maja, all kohvik, ümberringi lilled ja kalju. Uurimisretk kaljumaastikul, kus palju jägalaid ja mõned põrmuks saanud paadid. Ja siis sööma.
Väntamist 12 km, kõige lühem päev.
Lisa kommentaar