Pilves ja tuuline, õige rattasõiduilm.
Maja on endiselt elutu ja hommikusöögi järgi välja ei näe. Väntame Pargasesse ehk Paraineni, kus leidub lahe ääres kohvik. Päike sillerdab madalatel tihedatel lainetel, kohv on Soomele tüüpiliselt hapu. Päikesevarjud tehakse lahti ja tuul asub neid kohe sasima.
Edasi mööda valgest ristikust, heinaritsikast ja pruunselg-põõsalinnust. Üle tee läheb rebane. Eile jooksis tee ääres kits, keda esiti koeraks pidasin, sest koerad on siin suured nagu vasikad. Pärast näeme veel kitse ja kohe seejärel oravat. Mina näen eraldi ka jänest, kes esiti meile järgi jookseb, aga kui seisma jään, siis ümber mõtleb ja minema putkab.
Künklik maastik võtab koledal kombel lõõtsutama. Soome oli mu kujutlustes jälle lamedam, kui ta tegelikult on. Põldude ja metsade sees on kaljusaared. Pidevalt paistab kuskilt merd.
Teeme tiiru Lenholmeni loodusrajal, kus juba 1980ndatest alates on puisniitu taastatud. Metsatukas kõrguvad hiiglaslikud tammed, kui nad just mööda maad laiali ei ole. Linnutornist paistab kaks laululuike kahe halli sulepalliga. Lisaks naerukajakaid ja tiire. Kerkib vihmapilv.
Sildu mööda hüpleme saarelt saarele kuni Nagu ehk Nauvoni, kuhu pääseb praamiga. Praamil hakkab kohe sadama. Vihm on soe ja hõre.
Tammepuu kohviku sildi juures murdume ja astume sisse. Saab lõhesuppi ja kaneelisaia. Kohvik on täis riputatud kett-tulesid, diivanil on kitarr, seinal riiulis raamatud. Perenaine on lahke ja jutukas. Kohvikus vedelemise ajal jääb vihm järgi, aga hakkab pärast uuesti.
Nagu külla jõudmise ajaks sajab ladinal, miska läheme teeme ühed kohvid. Kõrval mürtsuvad liiga valjult Ladina-Ameerika rütmid, tehakse nagu-nalju. Soome keeles on küla nimi Nauvo ja nalja üldse nii palju ei saa.
Pärnäsi sadama lähedal vaatame Estonia mälestusmärki. Siia maandusid päästekopterid. Mööda ujub pardipere.
Järgmine praamilõik hiljem oleme Korpol/Korppool. Siin on rootsipunased majad ja viljalõhn. Pöörame sisse Piisoni-nimelisse söögikohta. Kohe hakkab sadama. Veedame enamuse vihma süües ja osa niisama passides. Sadam on täis kaatreid ja jahte. Kui veel ainult tibutab, sõidame poodi. Poes külmkappide vahel on nii külm, et õues tundub pärast ilm troopiline.
Keerame saare-ringteelt kõrvale ja satume kruusateele, kus silorullide vahel tuututavad kaks sookurge. Pärast on tee ääres käpalised ja lõhnab sookailu järele. Teele ründavad viinamäeteod.
Öömajas paraku segastel põhjustel sauna ei saa, vaid tuleb läbi ajada tünnikujulise dušikabiiniga. Korraks tuleb päike välja.
Edasi mööda valgest ristikust, heinaritsikast ja pruunselg-põõsalinnust. Üle tee läheb rebane. Eile jooksis tee ääres kits, keda esiti koeraks pidasin, sest koerad on siin suured nagu vasikad. Pärast näeme veel kitse ja kohe seejärel oravat. Mina näen eraldi ka jänest, kes esiti meile järgi jookseb, aga kui seisma jään, siis ümber mõtleb ja minema putkab.
Künklik maastik võtab koledal kombel lõõtsutama. Soome oli mu kujutlustes jälle lamedam, kui ta tegelikult on. Põldude ja metsade sees on kaljusaared. Pidevalt paistab kuskilt merd.
Teeme tiiru Lenholmeni loodusrajal, kus juba 1980ndatest alates on puisniitu taastatud. Metsatukas kõrguvad hiiglaslikud tammed, kui nad just mööda maad laiali ei ole. Linnutornist paistab kaks laululuike kahe halli sulepalliga. Lisaks naerukajakaid ja tiire. Kerkib vihmapilv.
Sildu mööda hüpleme saarelt saarele kuni Nagu ehk Nauvoni, kuhu pääseb praamiga. Praamil hakkab kohe sadama. Vihm on soe ja hõre.
Tammepuu kohviku sildi juures murdume ja astume sisse. Saab lõhesuppi ja kaneelisaia. Kohvik on täis riputatud kett-tulesid, diivanil on kitarr, seinal riiulis raamatud. Perenaine on lahke ja jutukas. Kohvikus vedelemise ajal jääb vihm järgi, aga hakkab pärast uuesti.
Nagu külla jõudmise ajaks sajab ladinal, miska läheme teeme ühed kohvid. Kõrval mürtsuvad liiga valjult Ladina-Ameerika rütmid, tehakse nagu-nalju. Soome keeles on küla nimi Nauvo ja nalja üldse nii palju ei saa.
Pärnäsi sadama lähedal vaatame Estonia mälestusmärki. Siia maandusid päästekopterid. Mööda ujub pardipere.
Järgmine praamilõik hiljem oleme Korpol/Korppool. Siin on rootsipunased majad ja viljalõhn. Pöörame sisse Piisoni-nimelisse söögikohta. Kohe hakkab sadama. Veedame enamuse vihma süües ja osa niisama passides. Sadam on täis kaatreid ja jahte. Kui veel ainult tibutab, sõidame poodi. Poes külmkappide vahel on nii külm, et õues tundub pärast ilm troopiline.
Keerame saare-ringteelt kõrvale ja satume kruusateele, kus silorullide vahel tuututavad kaks sookurge. Pärast on tee ääres käpalised ja lõhnab sookailu järele. Teele ründavad viinamäeteod.
Öömajas paraku segastel põhjustel sauna ei saa, vaid tuleb läbi ajada tünnikujulise dušikabiiniga. Korraks tuleb päike välja.
Lisa kommentaar